logo  
      
MÜNDID 
Algaja mündikoguja ABC

Vajalik varustus:

Iseenesest on võimalik münte koguda ka ilma igasuguste abivahenditeta, pannes nad lihtsalt karpi. See pole siiski hea mõte, sest lahtiselt karbis olevad mündid tekitavad üksteisele kriime, mis langetavad mündi säilivust. (põhjalikumalt tagapool). Puitkarpidega tuleb sealjuures olla eriti ettevaatlik, sest mõned puuliigid on happeliste omadustega. Seetõttu peaks müntide hoiustamiseks kasutama spetsiaalseid mündialbumeid. Need on saadaval nii suuremates raamatupoodides, spetsiaalsetes mündipoodides ning eurode tarvis ka postkontorites. Suuremaformaadilistele mündialbumitele on võimalik osta ka lisalehti. Kuna lisalehed lähevad ka standardse kiirköitja vahele, võib albumi asemel osta ka lihtsalt mündilehed. Vältida tasuks nõukogude aegseid ja tundmatute firmade albumeid, sest nende valmistamiseks kasutatud kile ei ole müntidele alati hea, mõni sisaldab metallidega reageerivaid väävliühendeid. Usaldusväärsed kaubamärgid on näiteks Hartberger, Lindner ja Leuchtturm (albumid Numis ja Optima). Professionaalsemad kogujad kasutavad müntide hoiustamiseks ka mündikapsleid ja -holdereid. Need kaitsevad münte nii keskkonnamõjude kui ka sõrmejälgede eest. Algajal kogujal pole mõtet oma kollektsiooni holderitesse või kapslitesse panna, sest see on üsna kallis lõbu (tihtipeale on mündi väärtus väiksem kui pakendil), välja arvatud juhul, kui tegu on heas säilivuses kõrgehinnalise mündiga.

Tõsisema huvi korral peaks enne ühegi mündi ostmist investeerima vastavateemalisse kirjandusse, see hõlmab hinnakatalooge ja numismaatikat üldiselt tutvustavaid raamatuid. Niiviisi on lihtne aimu saada erinevate säilivusastmete hinnavahedest ning teha omale selgeks terminoloogia. N-ö pühapäevakogujatel, kes panevad lihtsalt iga huvitavama mündi kõrvale ega järgi mingit kindlat kogumisteemat, pole üldjuhul mõtet katalooge osta, need ei tasu tõenäoliselt ära. Poest katalooge saada pole (mõni erand välja arvatud), otsida ja osta tuleb neid interneti vahendusel (osta.ee, amazon.com, ghcoin.ee jne)

Tõsise koguja arsenali kuuluvad veel ka luup, taskukaal, täpne nihikkaliiber ja puuvillased kindad, kuid algajal kogujal pole neid tarvis.



Kogumisest:

Kuna algaja numismaatik enamasti ei tea, mida ta täpsemalt tahab, tasub koguda kõike. Küll hiljem selgub, mis rohkem huvi pakub. Kindlasti ei tasu algajal osta kõrgehinnalisi münte (õigemini, algaja koguja võiks võimaluse piires üldse hoiduda müntide ostmisest). Esiteks ei tea algaja hetke turuhindadest suurt midagi ja ei vii neid ka mündi seisuga kokku. Tihtipeale ostetakse seda, mis müüja ütleb, mitte eset ennast. Pole harv nähtus, kui internetioksjonitel müüakse keskmises säilivuses raha, mille tegelik väärtus oleks ehk kaks eurot. Müüja aga kirjutab, et münt on käibelolemata ja algajad ostavadki tolle ära ehk kahekümne euroga. Mõnikord paisatakse turg nii segamini, et isegi proffidel on juba raske orienteeruda ning müntide hinnad ongi lõpuks jäädavalt mõttetult kõrged. Teiseks ei pruugi kallilt ostetud mündist huvi kadumisel kuigi kergelt vähemalt sama hinnaga lahti saada. Kolmandaks ei ole hea variant, kui haruldane münt satub asjatundmatu inimese kätte, kes võib sellele teadmatusest kahju teha näiteks puutudes selle tasapindasid katmata kätega või oskamatult puhastades. Sealjuures tasub ära märkida, et münte on VÄGA HARVA tarvis puhastada ning isegi siis küsitakse abi selleks spetsialiseerunud inimestelt.

Müntide kogumise saab jagada tüübipõhiseks, riigipõhiseks, aasta/ajastupõhiseks, nominaalipõhiseks, motiivipõhiseks, materjalipõhiseks ja nende erinevateks kombinatsioonideks.

Tüübipõhine kogumine seisneb erinevate riikide erinevate münditüüpide kokku kogumises. Näiteks kogus on Eesti müntidest 5-, 10-, 20- (hõbedane ja vaskne), 50-sendine ja 1-kroonine (hõbedane ja vaskne) ning Saksa euromündid. Sellise kogumise puhul müntide aastaarvudele tähelepanu ei pöörata, oluline on üksnes mündi tüüp.

Riigipõhine kogumine seisneb ühe riigi või piirkonna müntide kogumises. Näiteks on koguja keskendunud Eesti, Läti või Venemaa müntidele.

Aasta või ajastupõhine kogumine seisneb mingi kindla aasta või ajastu müntide kogumises. Nii näiteks kogutakse keskaegseid münte või siis omaenda sünniaastaga münte (nt 1983 või 1995).

Nominaalipõhine koguja korjab kokku mingi kindla nominaaliga münte. Näiteks iga riigi 1-sendised, kus selline raha olemas on.

Motiivipõhises kogus on mündipildid seotud mingi kindla teema kaudu. Näiteks ainult loomapiltidega mündid. Materjalipõhine kollektsioon koosneb ühest ja samast materjalist müntidest. Näiteks hõberahad.

Tõsisemate huviliste kogud on enamasti kombinatsioonid erinevatest stiilidest. Näiteks Tsaari-Venemaa müntide kollektsioon on riigi-, ajastu- ja tüübipõhine.



Hindadest:

Mündikogumises kehtib turumajandus. Mida nõutum münt, seda suurem väärtus.

Seetõttu ei ole vana münt automaatselt kallis. Paari tuhande aasta vanuseid Rooma münte on võimalik osta paari euro eest, samas kui mõnekümne aasta vanuse mündi eest peab maksma tuhandeid eurosid. Ka kullast münt ei ole alati kallis. Paljude kuldmüntide turuväärtus võib langeda puhtalt nendes sisalduva kulla hinnale. Päris paljud vaskmündid maksavad kordades rohkem, kui kuldmündid. Nõudlus võib olla ka väga piirkondlik - näiteks Vene müntide eest saab Venemaal ja Eesti müntide eest Eestis kõrgemat hinda kui mujal.

Seega on mündi hinna kujunemisel tähtis kogujate hulga ja mündi tiraaži suhe. Kui kogujaid on palju rohkem kui münte, on münt kallis. Kui kogujaid on vähem kui münte, siis on münt odav.

Teine väga oluline faktor on säilivus. Kulunud mündi ja "nagu uue" mündi hinnavahe võib olla tuhandekordne. Tõsised kogujad eelistavad võimalikult heas säilivuses münte. Tavaliselt on vanematele müntidele aja jooksul tekkinud õhuke oksiidikiht, mis kaitseb münti edasise korrodeerumise eest. Seda kihti kutsutakse paatinaks ning seda ei ole kunagi mõistlik ühegi meetodiga eemaldada. Pärast puhastamist langeb mündi säilivusklass (ja seega ka hind) automaatselt. Oskamatu puhastamisega kaasneb ebaloomulik läige ja muud puhastusjäljed, mis võivad algajale ilusad tunduda, kuid mida iga tõsine koguja alati väldib.

Ajaloolistel põhjustel tekkinud paatina kiht tõstab mündi hinda, puhastamine seevastu langetab mündi hinda kordades (näiteks saab 1000 eurosest mündist 100 eurone münt).

Teine olulisem viga, mida algajad kogujad teevad, on müntide "näperdamine". Inimese sõrmed on rasused ja kui hoida münti katmata kätega, jäävad mündi pinnale koledad sõrmejäljed. Esialgu ei pruugi need isegi nähtavad olla, kuid aja jooksul reageerib inimhigi metalliga ning need jäljed jäävad alatiseks mündi pinnale. Puhastades aga mündi väärtus langeb. Seega tuleks hoida münte servadest või puuvillaste kinnastega.

Nagu enne mainitud, ei tasu hoida münte karbis. Üksteise vastu hõõrdudes kriimustavad mündid üksteist ning iga selline kriim viib mündi säilivust (ja seega ka hinda) alla. Eriti tasuks vältida münte täis karbi raputamist (nii et mündid kõlisevad). Kui on siiski kindel tahtmine münte karbis hoida, tasuks iga münt eraldi paberijupi, sametist tasku või vatituusti sisse pakkida.


 


WelcomeToEstonia