Kogujale võiks mündikogumine olla, eriti praegusel elektronraha ajastul, võimaluseks tekitada isiklik side minevikuga, olgu see siis vana Liivimaa, tsaariaeg või esimene Eesti Vabariik – Eesti aladel on münte vermitud 13. sajandi algusest alates.
Esimeseks Eestis löödud mündiks peetakse aastast 1220 pärinevat tornbrakteaati ehk siis ühepoolset õõnesraha, mille lasi Tallinna mündimeistril lüüa Taani kuningas Valdemar II. Mündi peal on näha torn, selle all on müür, torni kõrval on rist ja lipp ning torni sees veel üks rist. Ajaloomuuseumi teaduri Ivar Leimuse sõnul võib Valdemari tornbrakteaadil näha olev torn ja ristiga kindlus viidata näiteks ristiusu kantsile, aga ka võidukale Lindanisa lahingule.
Kuna tollest ajast pole säilinud ühtegi hinnakirja, on raske öelda, mida selle eest sai. Brakteaadid olid õhukesed ja kerged kui kalasoomus, mistõttu maksti nendega üldiselt kaalu järgi. Ühe mündi eest sai heal juhul osta mõned saiakesed. Kui aga oli vaja lammas või lehm osta, läks neid vaja umbes tuhatkond ning neid ei olnud võimalik ükshaaval lugeda. Täpselt pole ka teada, palju Tallinnas torniga brakteaate löödi, aga kõik, mis teada, on löödud ühe münditempliga ja see tähendab, et neid ei saa olla palju rohkem kui 10 000.
Valdemari penn on näha ajaloomuuseumi mündikabinetis, nagu ka teine haruldus, Jaroslav Targa serebrennik aastast 1014/1015 – kogu üks kõige haruldasemaid ja kallimaid münte, mida on maailmas teadaolevalt säilinud vaid kaheksa tükki. Selle mündi puhul pole täpselt teada, kus see löödud on. 989aastane hõbemünt võib maksta mitu miljonit krooni.
Münt on ajaloolasele huvitav, kui lahendab mingi ajaloolise probleemi. Näiteks aitab müntide ajaloo jälgimine järgida majandusajalugu – inflatsiooni, rahareforme, kauba- ja rahateede kulgemist, samuti poliitilisi suhteid eri piirkondade vahel.
Koguja jaoks on peale mündi ajaloo oluline ka see, milline on mündi rahaline väärtus. Antiigikaupmees ja numismaatik Gunnar Haljak soovitab: “Kõige lollikindlam on koguda suuri modernseid kuldrahasid. Neil on kulla juurdehindlus ja kui sa neid kunagi müüa tahad, siis vähemalt 10 sa ikkagi saad.” Haljak möönab, et taolisel juhul võib küll juba ka kullakange osta ja kogumisega pole sellel siis väga palju pistmist.
Väärtuslikumad on vanemad mündid ja eriti Vene mündid. Vene müntide hind Haljaku sõnul tõuseb, kuna Venemaa turg on suur ja kasvav ning siin võib juba rääkida tõsisemast investeeringust.
“Need inimesed loevad raha hoopis teistmoodi kui Euroopas on kombeks teha. Kui nemad tahavad midagi osta, siis nad reeglina ei küsi, palju maksab, vaid lihtsalt ostavad. Sellest tulenevalt teavad need, kes on viimasel kümnendil korjanud Vene münte, et hinnad on tõusnud kolm kuni neli korda. Kui kaks aastat tagasi maksis mingi münt 2000–3000 krooni, siis praegu maksab see 6000–7000 krooni,” räägib Haljak.
Seega tasuks investeeringust huvitatutel korjata näiteks Tsaari-Venemaa münte. Kuigi neid täielikult kokku korjata on suhteliselt lootusetu ettevõtmine, tasub siiski iga valitseja perioodist korjata mõned mündid, näiteks Peeter I ajast üks hõberaha, näiteks rubla ja üks viiekopikane, samuti mõni suurem vaskraha. Samas hoiatab Haljak, et Vene turul liigub ohtralt võltsinguid. Nii näiteks kasutavad võltsijad originaalseid rahapaja templeid. Samuti võimaldab tänapäeva tehnika teha münditempleid järele täpsusega 1:4000, mida silm ei erista.
Võltsingutest hoidumiseks tuleb hoolikalt valida allikaid, kust münte osta. Sobilik on näiteks mõni oksjonifirma, kes muu hulgas annab võltsingugarantii. Väga kallistel müntidel on tavaliselt kaasas ka mündi ajalugu – kust see münt on saadud, millal on saadud, kas ta on varem kusagil oksjonil olnud. 50 000, 100 000, 300 000 ja rohkem maksvate müntide puhul loeb palju see, kelle kogus ta varem on olnud. Vanadele, näiteks baltisaksa kogudele on tihti peale kirjutatud ka kollektsiooni numbrid. Sellisel juhul annab mündi ajalugu garantii.
Teine võimalus võltsingutest hoidumiseks, mida Haljaku sõnul paljud Lääne-Euroopa kogujad tihti kasutavad, on see, et neil on oma kindlad varustajad. Diiler on see, kes otsib oma kliendile vajaliku mündi välja – “kuna klient ise võib olla hõivatud näiteks oma naftapuurkaevuga”. Tavaliselt on suurematel mündikogujatel ka oma “koduteadlased”, kindel kontakt mõne suurema muuseumi või spetsialistiga, kes otsustab, kas asi on õige või vale, kas seda võib osta. Ühtlasi annab muuseum garantii. Garantii andjal on reeglina ka materiaalne vastutus.
“Kui näiteks oksjonifirma ütleb, et see on see münt, ta müüb niisuguse hinnaga ja inimene ostab mündi, siis kui selgub, et see ikka pole see, võtab ta mündi tagasi,” kinnitab Haljak. Garantii annab ka mündikaupmehena tegutsev Gunnar Haljak ise: “Kui asi on hämar või kahtlane, siis ma ei müü seda, või kui, siis naeruväärse hinnaga.”
Eestis mündikogumisega eriti tegeletud ei ole. Üks põhjustest on see, et nõukogude ajal võis kogus olla vaid 1–2 kuldraha ning 30–40 hõberaha. Mündindusega oli ohtlik tegeleda, inimesed läksid vangi ainuüksi selle pärast, et nad ostsid või müüsid plaatinaraha.
Antiigikaupmees Gunnar Haljaku äris on müügil Eestis käibel olnud vanad mündid, pildil Haljak Jodokus von der Recke mündiga aastatest 1543–1551.