Peale otsese tähenduse oli sellel sõnal 19. sajandil ja isegi 20. sajandi algul veel eriline tähendus. Sel ajal olid metallmüntidest käibel kuld- ja hõberahad ning pangandus oli hoopis teisel tasandil. Tänapäevaseid pangatoiminguid ei tuntud ja sääste hoiti niikaua kodus, kuni oli kogunenud peotäis kuldraha, mis siis hoiustamiseks panka viidi - ja pandi seal kassaluugi ees asuvale rohelisele, paksust kalevist riidele või vildile. Siis tasandati rahahunnik siledaks, et kuldrahasid oleks võimalik ükshaaval üle lugeda. Kuldrahade hõõrdumisel ja kulumusel jäid üliväikesed kullaosakesed riide külge. Et raha koguti, hoiti ja pangatehinguid teostati sel ajal peamiselt kuldrahadega, siis oli kulla ringlus küllalt tihe. Teatud aja järel põletati kassaluugi ees asunud riie ja sellest saadi mingi kogus kulda, mis oli kassiirile täiendavaks palgalisaks.
Arvatakse, et kassiirikulla idee pärineb kunagistelt rahavahetajatelt. See elukutse tekkis juba tuhandeid aastaid tagasi. Pikal ajalooperioodil vermiti paljudes väikestes feodaalriikides ja linnades oma raha, kuid seal käibis ka teisi münte. Müntide väärtuse hindamisel tuli arvestada mündi massi ja selle väärismetalli sisaldust. Seepärast oli rahavahetaja tähtsaks persooniks tolle aja majanduselus. Ka Eestis käibisid 13.-16. sajandini Tallinnas, Tartus, Narvas, Haapsalus, Kuressaares jm. vermitud mündid.
Rahavahetajad töötasid turgudel, templite juures ja teistes rahva kogunemispaikades. Kui rahavahetajale anti münt, siis puhastas ta selle kõigepealt sametpadjal. Ent eesmärgiks polnud ainult raha puhastamine, nagu näis, vaid ka metalli pinnalt metalliosakeste eraldamine ja kogumine sametisse, millest hiljem saadi väärismetalli. See oli rahavahetaja täiendav tulu.
Kulda peetakse väga püsivaks metalliks. Kokkupuutel õhu, vee ja paljude teiste ainetega jääb kuld muutumatuks. Ega asjatult nimetatud kahe happe segu, millega oli võimalik kulda lahusesse viia, kuningveeks. Kuld oli metallide kuningas. Teisi reaktiive, millega kulda saaks lahusesse viia, keskajal ei tuntud. Seega on kuld keemiliselt püsiv. Ehe kuld on aga võrdlemisi pehme. Puhast kulda võib kriimustada isegi küünega. Pehme metall on seepärast hästi töödeldav. Enam kui sajandi eest selgitati, et kuldtukati (3,5 g) saab tagumisega nii "välja venitada", et saadud kuldlehega võib katta nii hobuse kui ka ratsaniku.
Vähendamaks kulumist ja suurendamaks kulla kõvadust, kasutatakse puhta kulla asemel kulla sulameid hõbeda või vasega. Kuld prooviga 585, milles lisametalliks on hõbe või vask, on puhtast kullast palju kulumiskindlam.
Pöördumatud kullakaod on igapäevaelus seotud kuldmüntide või -esemete kulumisega. Tuule erosiooni tõttu hajub kulda õhku ka kullatud kirikukuplitelt. Eksperimentaalselt on tuvastatud, et iga ringluses olev kuldmünt kaotab aasta jooksul oma massist keskmiselt 0,07 protsenti. Kuldraha ringluse ajal Inglismaal läks sel teel tuulde igal aastal 690 kg kulda.
Kulla mehaanilise töötlemisega, esemete valmistamise ja müntide vermimisega kaasneb kullatolm. Seda asjaolu kasutas 1893. aastal üks ameeriklane kasuliku äriprojekti realiseerimisel. Ta huvitus ühe Philadelphia kiriku katusest ja pakkus vana tsingitud plekist katuse eest 3000 dollarit. Katus vajas uuendamist ja kaup tundus tulus. Uus omanik puhastas hoolikalt katusepleki, põletas kogu prügi ja prahi ning eraldas tuhast 7,5 kg puhast kulda. Projektist sai ta üle viie tuhande dollari puhastulu. Katusele sadestunud kullatolm pärines kiriku kõrval asunud kuldraha müntimisvabrikust: sealt oli kullatolm hajunud ümbrusse ja langenud ka kiriku katusele, sest rahapaja ventilatsioonitoru oli suunatud kiriku katuse poole. Pärast seda hakati rahapajas heitõhku puhastama ja sellest kullatolmu eraldama.
