 |
| ||||
|
Portselanitöösturi Nikolai Langebrauni edu alus oli rahva maitse äratabamine ja arvestamine.
Paljudes Eesti kodudes leidub veel tänapäevalgi mõni 1930. aastatest pärit ese, mis kannab märki Langebraun. Portselanitööstur Nikolai Langebraun ongi seetõttu vahest kõige kuulsam kodumaine tööstur, kelle nime tuntakse hästi veel rohkem kui pool sajandit pärast talle kuulunud ettevõtte lõppu. Langebrauni portselannõud on ka väga populaarsed kollektsioneerimisesemed – ja näib, et huvi nende vastu üha kasvab. Tegelikult Langebraun portselani ise ei valmistanud, ta vaid kaunistas valmis nõusid. Toorikud ehk kaunistamata portselani ostis Langebraun sisse peamiselt Saksamaalt (näiteks Bavaria tehaselt).
Muidugi ei olnud Langebraun Eestis ainuke ega esimene, kes tegeles portselani maalimisega. Küll oli Langebraun esimene, kes seda tegi tööstuslikult. Langebrauni portselanitööstuse alguseks nimetab kunstiteadlane Ulve Rapp 25. oktoobrit 1928, päeva, mil registreeriti esimene tööline.
Esimesed ahjud Ahju tänaval
Nagu klaasitööstur Johannes Lorup, ei saanud ka Langebraun läbi ilma välismaiste meistriteta – Eestis vastava ala spetse lihtsalt polnud. Mees, kes tegelikult hakkas kogu tööstust juhtima, oli Baieri vanast portselanivalmistajate perest pärit K. Hofmeister. Ta töötas välja nõude mustreid, maalis neid ning määras ka müügihinna. Hofmeister oli Langebrauni juures ametis kuni 1939. aastani, mil ta ümberasumise käigus lahkus Saksamaale.
Langebrauni tööstus alustas oma tegevust Tallinnas Ahju tänaval, kuhu ehitati glasuuripealse maalingu tarvis seitse muhvelahju. Juba 1930. aastate algul sai selgeks, et Ahju tänaval asuv tootmine jääb üha kasvava nõudluse tõttu kitsaks. Langebraun rajas Vene tänavale uue, kümne meetri pikkuse tunnelahju, kus tootmine algas 1933. aastal. Kümnendi lõpuks töötas Langebrauni palgal 36 töölist – kümmekond aastat varem oli neid aga vaid kuus.
Suur osa Langebrauni portselanikaunistustest on trükipildid ehk dekalkomaanpildid. Need liimiga kaetud paberile trükitud pildikesed kanti esemele kirjatrükitehnikas, mis oli odavam ja lihtsam kui käsitsi maalimine. Levinumad olid erinevad puuviljamotiivid, Watteau stiilis olustikupildikesed, Muhu männakiri, Eesti vaated jm. Mitmeid kavandeid telliti ka Eesti kunstnikelt, näiteks 1934-35 tegi Roman Nyman Langebraunile rahvuslike ornamentidega kavandeid.
Käsitsi maalitud portselanist on tuntumad draakoniga erinevat värvi nõud, mida teostas portselanimaalija Astrid Tiits. Samuti rahvarõivastes figuuridega kaunistatud kohvitassid ja taldrikud. Langebrauni puhul on oluline teada, et ta kasutas ka vahepealset varianti, mille puhul trükipilti täiendati kerge käsimaalinguga. Näiteks kuuseokstele maaliti valge värviga lund peale. Või kullati käsitsi trükipildiga dekoreeritud nõude ääri.
Langebrauni tunneb märgist
Kui Eesti kristalli on firmakleebise või kataloogiandmete puudumisel vaat et võimatu täpselt identifitseerida, siis Langebrauni portselani puhul on see enamikul juhtudel väga lihtne. Nimelt märgistas Langebraun oma nõud tavaliselt põhja all asuva firmamärgiga. Kokku kasutas ta nelja erinevat märki, mis võimaldab nõusid ka dateerida.
Ajavahemikus 1928-1933 kaunistatud portselanil on oranž tõusva päikese kujutisega märk, mille kohal on trükitähtedega N. LANGEBRAUN ja all TALLINN. 1933 võttis Langebraun kasutusele pruunika märgi, milles asuvat päikest ja teksti ümbritseb ovaal. Vahel kasutati sama märki ka ilma ovaalita. Kui aga see märk on kuldsel taustal, siis on tegemist väärtuslikuma toote – peamiselt käsimaaliga. Neljandat, vapikujulist rohelist-musta märki kasutati eksporttoodangu – mis oli tihti väärtuslikum – signeerimiseks.
Sisuliselt ei loonud Langebraun oma valdkonnas suurt midagi uut. Portselan, mis pälvib imetlust, moodustab Langebrauni kogutoodangust tühise protsendi. Enamik tema dekoreeritud nõudest on kas liiga kitšilikud või haigutamapanevalt igavad. Ärimehena talitas Langebraun muidugi õigesti. Esiteks vastas niisugune toodang rahva toonasele maitsele ja julgem tootekujundus olnuks äriliselt liiga riskantne. Teiseks hoidis lihtne dekoreering hinna madalana, mida aga ei saanuks teha aeganõudva käsimaali puhul. Küll täitis Langebraun ka väga töömahukaid eritellimusi.
Nikolai Langebrauni saatus oli paljude teiste Eesti töösturite omast õnnelikum. 1939. aastal lahkus Langebraun ümberasumise käigus Saksamaale. Ta elas sõja üle ja suri Saksamaal 1960. aastal. Langebrauni portselanitööstus aga natsionaliseeriti punavõimude poolt 1940. aastal.
Kasutatud allikad:
Eesti Ajaloomuuseumi portselanikogu
Ulve Rapp "Portselani dekoreerimine Eestis 1920-1940"
