Tallinnas Õpetajate majas on septembri lõpuni üleval suurepärane maalinäitus, mis pärineb Pihkvast. Lisaks ikoonidele on väljas suurmeistrite Aivazovski, Repini, Kandinsky, Chagalli jt teosed. Kuidas Pihkva ikoone vaadata ja mõista, selgitab Ira Einama.

Ikoonimaalist kujunes Venemaal kunstiliik, mis vaimustab vaatajaid siiani omapärase käsitluse, aga ka oma aja usuliste veendumuste ja maailmanägemise eheda edasiandjana. See on kunstiliik, mis on end kindlalt jäädvustanud maailma kultuuripärandi unikaalse väärtusena. Pihkval oli oma eriline roll ristiusu tulekul Venemaale ja ka Pihkva ikoonimaalil on oma eriline nägu.

Pihkvalased olid tragid kaupmehed ja käsitöölised, kuid põhjamaalastena mitte filosoofiliselt targutavad ja romantilised, vaid asjalikud, kainelt arvestavad ja alalhoidlikud. Piirilinna elanikena võitlesid nad vapralt oma naabritest erinevate usuliste tõekspidamiste eest ja sissetungijate vastu. Süngevõitu koloriit

Pihkva ikoonides on kõik kompaktne, üldistatud ja asjalik. Kujutised on antud suurelt, ilma paljusõnalise jutustamise või liigsete detailideta, samas ka tühja lageda foonita. Omapärane, vaoshoitud, vahel süngevõitugi on ikoonide koloriit, kus esineb palju tumedaid toone – tumepunane, tumeroheline. Tumedates toonides on maalitud kujutatute näodki. Värvide hulka segatud kohalik mineraal võimaldab luua selle iseloomuliku värvigamma, sügava, ent summutatud tonaalsuse. Kuid maalide üldmulje pole monotoonne, sest pihkvalased kasutavad palju kontraste – tumedate kõrval erksamaid värvitoone, vastandvärvide kõrvutamist jne.

Kõige iseloomulikum ongi heleda ja tumeda rohelise, heleda ja tumeda punase ning neile sära andva oranzˇroosa värvi harmooniline vahekord, eriti 16.–17. sajandi kunstis.

Pihkvalased annavad värvigamma valikus suure tähtsuse värvisümboolikale. Sattusin Pihkva kunstimuuseumis kuulma ühele eesti grupile ikoonide väljapanekut tutvustava muuseumigiidi tõlgendust: roheline tähistavat lootust, kõige algust, see olevat kevade värv; roosa olevat armastuse, tarkuse värv. Just värvide kaudu väljenduvat pihkvalase maailmavaade, hing, iseloom. Ja seetõttu nägevat pihkvalane maailma erinevalt mitte ainult kaugematest rahvastest nagu sakslased, inglased, hollandlased, vaid ka moskvalastest või novgorodlastest.

Pihkva maalikooli õitseajaks peetakse 15. sajandit. Sellest perioodist on näitusel neli suuremõõtmelist, peaingel Gabrieli ning apostleid Johannest, Jaakobust ja Paulust kujutavat ikooni Pihkva Jumalaema Uinumise kirikust.

Eestist mööda endist Riia kiviteed Pihkvasse minnes ongi see esimene vana kirik, mida vanalinna sisse sõites enne Velikaja jõge näha võib. Esmakordselt märgiti Jumalaema Uinumise kirikut kirjalikes allikates 1443. aastal, mil toimus üks selle ehitusetappidest. Pärimuse järgi olevat kirik ehitatud kohale, kus Olga kohtus vürst Igoriga. Selle kirikuga üheaegseteks, seega 15. sajandi esimesest poolest pärinevateks peetakse ka ülalmainitud nelja ikooni, mis on praegu Tallinnas näitusel. Kuna Tretjakovi galeriis säilitatav kiriku nimeikoon pärineb 13.–14. sajandist, oletab Pihkva arhitektuuri uurija Igor Lagunin, et sellel kohal olnud algkirik peaks olema vanem.

Kunstiteadlane Olga Vassiljeva, kes on kirjutanud põhjaliku teose “Pihkva ikoonid”, arvab, et vene ikonostaasis ülitähtis eestkosterida (diöös) võis selles kirikus koosneda 15 ikoonist: keskel kolmefiguuriline ikoon “Trooniv Kristus Maarja ja Ristija Johannesega”, sellest kummalgi pool peainglid Gabriel ja Miikael ning edasi 12 apostlit. Seda eestkosterida, kus apostlid on täielikult esindatud, peab ta vanavene kunstis säilinutest kõige vanemaks. 16.–18. sajandi kirjalikud allikad viitavad selliste traditsiooniks kujunenud eestkosteridade püsivusele Pihkvas, kuid 15. sajandil niisuguse kohaliku iseärasusega kompositsiooni tekkimisel leiab Vassiljeva olevat kaalukad põhjused. Nimelt oli alates 14. sajandist Pihkva kirikuelus määravaks võitlus strigolnikutega, piirkonna kaubarahva teatava usulahuga. Ulatuslikku apostlite esindatust eestkostereas võrdleb ta jutlusega, mis peab kogudusele meenutama apostelliku kiriku võimu vankumatust.

Reljeefsed nimbused

Jumalaema Uinumise kiriku 15. sajandi ikoonide haruldaseks eripäraks on reljeefsed nimbused ja kullaga maalitud suured lillornamendid mõnede apostlite (meie näitusel Pauluse) atribuutideks olevatel raamatutel.

1521. aastal asendati varasem Jumalaema Uinumise kirik kivist kirikuga, ent 1608. aastal tekkinud tulekahjus sai see nii kõvasti kannatada, et uuesti jõuti ta üles ehitada alles 1613. aastal, mil ta ka uuesti sisse õnnistati.

Uues kirikus oli uus ikonostaas, kus olid vanade, 15. sajandi kirikust säilinud eestkosterea ikoonidega harmooniliselt üheks täiuslikuks ansambliks kokku ühendatud pühaderea ja esiisade rea 17. sajandi ikoonid. Uued ikoonid järgivad 15. sajandi kujundikeelt, vormiehitust ja värvilahendusi, kuid on üldiselt lahendatud juba oma ajale vastavas maneeris, vähem kontraste kasutades, vaoshoitumalt. Näiteks vana plastilist ülesehitust kordavad kujutatute näod on küll väljendusrikkad, kuid varasemates ikoonides kasutatud kontraste loovate võtete puudumine teeb nad vähem dramaatilisteks, võtab maha varasema pingestatuse.

Tallinna näitusel on need 17. sajandi ikoonidki suurepäraselt esindatud. Vaadakem kas või “Maarja toomist templisse”, “Jeesuse sündi”, “Kristuse toomist templisse”, “Taevasseminekut” või eriti kaunist “Püha Kolmainsust”. Vanas Testamendis kirjeldatud lugu, kuidas Aabraham ja Saara näevad Mamre tammikus kolme noormeest tulevat, neid lahkelt vastu võtavad ja kostitavad ning siis tunnevad neis ära inglid, kes sümboliseerivad kolme jumalat – Isa, Poega ja Püha Vaimu –, on siin komponeeritud veidi nukralt hingestatuna, andreirubljovilikus laadis. See tõestab veel kord, et Pihkva ikoonimaal pole suletud, iseennast kordav nähtus, vaid igal ajastul ka teiste koolkondadega paralleelselt liikuv, neist (Bütsantsist, Novgorodist, hiljem Moskvastki) mõjutusi saav ja nendega dialoogi arendav, ent sealjuures alati oma ilmet säilitav, just pihkvalase hinge- ja elulaadi väljendav maalikunst.

Näitusel on kesksel kohal monumentaalne 1545. aastast pärinev ikoon “Vürstid Vladimir, Boris ja Gleb”. 1348. aastal lõplikult oma “suuremast vennast” Novgorodist sõltumatuks saanud Pihkva kaotas 1510. aastal iseseisvuse Moskvale. Seetõttu muutus 16. sajandi algusest alates väga sagedaseks kolme vürsti, ristiusu vastuvõtja Vladimiri ning tema ülekohtuses võimuvõitluses tapetud poegade Borisi ja Glebi, ühtede esimeste vanavene märtrite kujutamine. Selles võib näha tugevneva Moskva soovi rõhutada oma vürstivõimu tähtsust ning viidata selle järjepidevusele Roomast, Bütsantsist ja Kiievi-Venemaast alates.

Neljal suurel kaardunud laual ikoon on olnud üle maalitud, välja puhastatud, varasema maalingu kohtadel on hilisem ülemaaling alles jäetud. Kokkuvõttes on ikoon väga hästi restaureeritud, mida võib öelda ka kõigi teiste näitusel olevate ikoonide kohta.

Vassiljeva sõnul on Pihkva kunstimuuseum juba 30 aasta jooksul teinud koostööd Peterburi kunstiakadeemia restaureerimisosakonnaga, eriti selle prorektori Juri Grigorjevitš Bobroviga. Muuseum on olnud akadeemiale praktikabaasiks, restauraatorid on välja töötanud spetsiaalse Pihkva koolkonna ikoonide restaureerimise metoodika. Tulemused on nii head, et mõnegi ikooni kõrval oleks võinud olla väike koondaruanne ilmselt põnevast ning põhjalikel uuringutel baseeruvast restaureerimiskäigust.

100 aastat vene kunsti

Maalinäituse teine pool tutvustab vene maalikunsti umbes 100 aasta jooksul – 19. sajandi keskelt 20. sajandi keskpaigani. Ka see on Vene kultuuriloos oluline ajajärk. 19. sajandi teisel poolel töötasid suur romantik Ivan Aivazovski, peredvižnikud Ilja Repin, Arhip Kuindži ja Eestigi maastikke kujutanud Ivan Šiškin, kes on siiani Venemaal säilitanud oma populaarsuse ja on oma maalidega esindatud ka käesoleval näitusel. Eriti põnevaks tuleks aga lugeda 20. sajandi alguse maalikunsti, mil mitmed Venemaa kunstnikud (Kandinsky, Malevitš, Chagall) astusid teed rajades maailmaareenile. Nendeaegsete kunstnike Boris Grigorjevi, Ilja Maškovi, Aristarh Lentulovi ja Aleksandr Osmjorkini lõuendeid oleks seetõttu võinud ekspositsioonis rohkemgi olla. Rääkimata Kuzma Petrov-Vodkinist, kelle teos “Kaks” on omamoodi ühenduslüli moodsa maalikunsti ja vanavene ikoonimaali vahel.

Ajalugu

•• Kolm aastat tagasi oma 1100. sünnipäeva tähistanud Pihkva on vürst Igori abikaasa Olga (Helga) lapsepõlvelinn. Velikaja jõe ülevedajast-paadineiust vürstinnaks tõusnud Olga ei unustanud kodukanti.

•• Umbes 950. aastate keskpaiku, juba pärast oma mehe tapmist ja selle eest drevljaanide hõimu karmi karistamist, seisis ta ühel päeval jälle kodujõe kaldal peaaegu samas paigas, kus kunagi ootasid jõge ületada soovivad inimesed. Korraga olevat ta näinud ilmutust: teisele poole jõge, Velikaja ja Pskova jõe ühinemiskoha teravatipulisele kivisele neemikule langesid taevast kolm kiirt.

•• Kohale, kus need maapinnal kokku said, lasi vürstinna Olga Püha Kolmainsuse (Troitsa) auks kiriku ehitada. Samal kohal seisab kirik siiani, kuid esialgne puukirik on mitmete hilisemate ümberehituste käigus asendatud kivist katedraaliga.

•• Nähtud ilmutus ajendas vürstinna Olgat sõitma 995. või 997. aastal Konstantinoopolisse, tolleaegsesse kreeka-katoliku usu keskusesse, kus ta lasi end ristida (ristituna sai ta nimeks Jelena).

•• Tagasi Kiievis, innustas ta sealgi ristiusu levikut ja kirikuehitust, kuid nagu esimene pääsuke ei too veel kevadet, nii ei tähistanud ka vürstinna ristiusku astumine veel riigi kristlikuks muutmist.

•• Nii Olga poeg Svjatoslav kui ka pojapoeg Vladimir püüdsid pidevalt oma valdusi laiendada, sõdides palju ja sageli ka edukalt: purustasid Kasaari kaganaadi, alistasid teisi ida-slaavi hõime jne. Suurvürst Vladimir Svjatoslavovitsˇi ajal ulatuski riik Baltimaadest Karpaatideni ja Musta mere äärsete steppideni välja.

•• Valitseja mõistis, et sellel suurel territooriumil, kus slaavlased olid segunenud teiste neis paigus varem elanud ja oma erinevaid paganlikke usukombeid täitnud hõimudega, oleks rahva liitmiseks ühtseks riigiks, koondamiseks ühe võimu alla vaja ka ühist usku.

•• Pärimuse järgi saatiski Kiievi vürst Vladimir oma saadikud tutvuma muhameedlike, rooma-katoliku ja kreeka-katoliku usukommetega. Kõige suurejoonelisem ning rikkalikum jumalateenistus oli kreeka-katoliku kirikus ja nii võetigi esiema Olga kombel Konstantinoopolist vastu ristiusk.

•• Kiievlaste üldrahvalik ristimine olevat toimunud 1.augustil 988. aastal. Bütsantsi eeskujul hakati ehitama kirikuid, Bütsantsist toodi ka esimesed pühapildid, ikoonid.