Näitus annab ülevaate Eesti rahvusliku klaasitööstuse arengust ning klaasitootmise suurmehest Johannes Lorupist. Lisaks ajaloomuuseumi kollektsioonile on avalikkusele esmakordselt eksponeeritud ka paljudes erakogudes peituvad haruldused.

Avamisel esitletakse näituse kuraatori Anne Ruussaare raamatut “Võsaklaasist kristallini. Eesti klaasitööstused ja –disain 1920.-1930. aastatel.” Raamat sisaldab ka Johannes Lorupi klaasivabriku 1939. aastal ilmunud klaasi ja poolkristalli kataloogi koopiat ning Eesti Ajaloomuuseumis säilitatavate Lorupi-esemete kataloogi.

Klaasi on Eestis valmistatud alates 1628. aastast, mil alustas tegevust Hüti klaasikoda Hiiumaal. Läbi aegade on Eestis tegutsenud vähemalt 54 suuremat või väiksemat klaasitööstust, mis erinevatel perioodidel on tootnud nii lihtsaid rohekast – nn võsaklaasist pudeleid kui lihvitud peegleid ja peeneid kristallesemeid.

Eesti rahvusliku klaasitööstuse sünniks võib pidada Eesti iseseisvumisele järgnenud aega. Siinsetes klaasivabrikutes algas meistrite väljaõpe 1925. aastal, kõrgemal tasemel koolituse andmist alustati aga 1936. aastal Riigi Kunsttööstuskooli juurde loodud eraldi klaasiõppekojas.

Olulisim roll Eesti klaasitootmise ajaloos oli Johannes Lorupil (1901-1943) ja tema loodud klaasivabrikul. See oli esimene moodne klaasi tootmise ettevõte Eestis, kus tegeldi tootmise moderniseerimise ja toodangu sihipärase arendamisega. Esimesena Eestis hakati J. Lorupi vabrikus valmistama poolkristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja –hinnakirju, märkimisväärne osa toodangust turustati välismaal.