Vene keisrid on taas vallutanud Kadroru lossi. Anu Allikvee tutvustab kuulsaid modelle lähemalt.

Selle aasta alguses, kui avati Kumu, oli rahval vaid üks pretensioon - miks on muuseum suletud kahel päeval nädalas? Kuus aastat tagasi, kui avati Kadrioru kunstimuuseum, oli probleeme koguni kolm. Esiteks polnud eksponeeritud Raffaeli teoseid, teiseks oli kuhugi peidetud Johann Köleri "Truu valvur" ja kolmandaks näidati liiga palju vene kunsti. Praeguseks on esimene mure jäänud - Raffaeli teoseid ei ole ikka veel. Teine on lahenenud, truu kutsu valvab nüüd uut muuseumi. Seevastu kolmas puudus on tagasi tulnud - me nimelt tegime seda jälle ja avasime ulatusliku vene kunsti näituse.

Kuid aeg on edasi läinud ja seetõttu loodame, et uus vene väljapanek võetakse nüüd hoopis sõbralikumalt vastu, sest seekord on tegemist ju kõige kõrgemate külalistega. Peeter I on tagasi tema enda poolt asutatud lossis koos oma kalli kaasaga, kelle nime ansambel nüüd kannab. Tagasi on kõik teisedki keisrid - keisrinnad. Ja siiski - kuigi 300aastase valitsusstaažiga Romanovite suguvõsa kokkutulek ei toimu vaimude peo, vaid valitsejate portreede kujul, oleme juba kohanud inimesi, kes näevad selles temaatikas tõelist tonti.

Ilmselt on tegemist põhimõtteliste russofoobidega, kes tõotavad, et ei tõsta oma jalga lossi, enne kui näitus suletakse. Kuid kõik foobiad on tänapäeval ravitavad! Teraapiana kasutatakse "vaenlase" tundmaõppimist samm-sammult ning esialgu tutvutakse sellega vaid kirjelduse kaudu. Seetõttu kutsungi nii kõiki "foobe" kui loomulikult ka snoobe ja teisi kunstisõpru kaasa kujuteldavale ringkäigule näitusel.

Väljapanek algab ruumis, mida tunti Kadrioru toa nime all. Ja kohe on kõike palju! Esmalt köidab pilku ikoonilaadselt kahemõõtmeline ja dekoratiivne portree esimesest Romanovist, tsaar Mihhail Fjodorovitšist. See on üks varasemaid vene portreekunsti näiteid (u 1636-38). Unikaalne teos, millist pole isegi Venemaal, on kuulunud Tallinna Mustpeadele. Vennaskond sai selle kingituseks 17. sajandi 30ndail aastail Moskooviat külastanud Holsteini hertsogi delegatsiooni liikmetelt.

Seejärel seisab vaataja ees valik - kas süveneda gravüürisarja Vene Romanovite soo esindajatest alates Peeter I vanaisast kuni Paul I imekenade tütardeni? Või tutvuda enne seda F. Chopini töökoja "kataloogikaubaga"? See hakkaja peterburglane saavutas suure populaarsuse portreeseeriaga, mis algas poolmüütilisest esiisast Rjurikust ning lõppes tema kaasaegse Aleksander II-ga. Kokku oli tegelasi 63 ning neid sai tellida postiga, 10 rubla tükk, kolm pronksbüstikest kuus. Tänapäeval on aga omaaegne kommertskunst siiski vaatamist väärt, seda enam, et täiskomplekti kohtab pärast poliitikapöördeid ja vasevargusi harva.

Kiirustavale külastajale tuleb aga soovitada minna lossi banketisaali. Senine portselani väljapanek on sealt nüüd kadunud, selle asemele on tulnud aga maalid hapraid portselannukke meenutavate keiser Nikolai I tütardega.

Elusuuruses iludusi on saalis kaks ning neis on kõike, mis kõrgeauliste daamide paraadportreedele kohane - sädelev siid, sentimentaalselt lae (loe: taeva) poole pööratud silmad ning võimu (sametdraperiid), varakuse (lossitrepp) ja kultuurilembuse (klaver) sümboleid. Kõrgetasemelised koopiad valmisid tüdrukute isa soovil, kes tahtis neid kasutada Romanovite galerii jaoks, kuid mõtles hiljem ü mber. 1862 saadeti need Kadrioru lossi, kus tüdrukud olid veetnud osa 1832. aasta suvest.

Kummalisel kombel on kunstnik neidude tulevast elukäiku ette aimanud. Klaveri taga seisev Maria ei saanud küll muusikuks, vaid Kunstiakadeemia presidendiks. Kuid ta elus oli siiski palju erinevaid akorde ning oskust mängida inimeste hingekeeltel. Seevastu pildil trepist üles minevat Olgat ootas ees järsk elutee. Ta abielu seksuaalvähemuse hulka kuuluva Württembergi hertsogiga oli kõike muud kui õnnelik ning lastetuse häbi kandes pühendus ta heategevusele. Tänaseni mäletatakse teda Stuttgardi kandis kui pühakut, kelle nimi on antud tänavatele, haiglatele ja lasteaedadele.

Edasi tuleks suunduda kolmandale korrusele, kus nn intarsia-toa kappides peitub tõeline silmailu - 16 lehvikut. Need luust, siidist, pitsist ja maalitud paberist imeasjad jõudsid muuseumi pärast revolutsiooni Moskvas töötanud eesti saadiku tütre vahendusel. Unustagem, mis võis saada nende viimastest omanikest, ning nautigem hetke!

Vaatamata lehvikute lummavusele võiks ikkagi heita pilgu ka graafikale. See tutvustab muu hulgas kaht õnnetut Romanovit. Peeter I esimesest abielust sündinud troonipärija Aleksei mõistis surma ta oma isa, Paul I tütar Aleksandra suri aga esimese lapse sünnitamisel.

Seejärel peaks võtma suuna tuppa, mille purpursinisel taustal vaatavad meile vastu Peeter I-d. Suurim neist, kõiki regaale demonstreeriv täisfiguur mere ja sametkardinate taustal, mõjub ülipidulikult. Tegemist on vaid Tallinnas viiel korral esineva portreetüübiga, mis on reformaatori kodumaal tundmatu. On siin jäljendatud tundmatut eeskuju? Või mõtlesid baltisakslased oma ülimas truualamlikkuses - alles talle ju alistuti - välja midagi seniolematut?

Samas kõrval on aga fragmentidest koosnev maal justkui ilmutus Peetri enda ajastust. Ei puudu armastatud isanda rahvalikumgi variant, millel kujutatul vuntsilisel persoonil on hiire kinni püüdnud kõutsi ilme. Variante on veelgi ning kõik nad kinnitavad suure uuendaja uskumatut populaarsust.

Minnes Peetri juurest edasi, avastame, kui kaduv on maine ilu. Nimelt esineb Peeter I tütar Jelizaveta esialgu suurte säravate silmade ja harmooniliste näojoontega naisena. Tõesti, tema kaunidus oli omal ajal kuulus üle Euroopa! Järgmisel eluetapi jäädvustuselt vaatab meile vastu veidi vananenud, kuid meeldiv nägu. Edasi selgub, et rikkalikud pidusöögid on tervisele kahjulikud ning kaalukas kaunitar mahub lõpuks vaid hädavaevu pildipinnale ära. Võib-olla on asi aga hoopis provintslikes kunstnikes, kes toonitasid sellisel naiivsel viisil valitsejanna tähtsust?

Jelizavetaga seltsib ta järeltulija, noor ja õrn-elegantne Katariina II. Tema ratsaportreel puudub žanrile omane jõulisus, kõik on rokokoolikult üli-idülliline ning lausa pitsiline. Olles sellal alles suurvürstinna, on teda vastupidi keisrinna Katariina I-le kujutatud daamisadulas. Viimati nimetatu ratsutab kõrvalpildil ohvitserimundris ja jalad harkis nagu mees. Hiljem tegi nii ka Katariina Suur, kuid sel hetkel seisis tema võimule saamine ehk siis "meheks muutumine" ja mehelik ratsutamisviis alles ees.

Järgmine etapp ajaloos ning näitusel on veidrate valitsejate, Katariina II vihatud abikaasa Peeter III ja ta poja Paul I päralt. Mõned on nende toakese ehk mõttes ristinud juba Anton Tšehhovi vaimuhaigla elu kujutavale jutustusele mõeldes "palatiks nr 6". Aga nagu kirjanduses, nii ka elus - arvatav hull osutub teinekord tervetestki targemaks. Nii kaotas debiilseks tembeldatud Peeter III oma ülilühikese valitsemisaja jooksul piinamise (tänapäevalgi mõne arvates ebaratsionaalne mõte!), reaktsionääriks nimetatud Paul I aga arvas, et mõisaorjus võiks kesta vaid kolm päeva nädalas. (Kahjuks ei kostnud see idee Eestisse ning siin rügati ikka edasi.)

Mis puutub portreedesse, siis Paul I on neil alati ühtemoodi oma nöbinina püsti ajav ning naeratada suvatsev. Ometi näib ta alamate poole suunatud muie kord heatahtlik (nii arvas ta vist ise), kord pigem üleolev (nii tajusid seda teised.)

Tema isa Peeter III jäädvustused on seevastu vägagi erinevad. Itaallase Francesco Fontebasso kunstiajalooliselt erilist huvi pakkuval originaalil (1761) on ta veidi kummalise ja pisut äraoleva ilmega, kuid koopial prantslase Jean-Louis Voille järgi kuidagi eriti armastusväärselt südamlik. Vahe põhjustas ajanihe - esimene töö valmis modelli järgi, teine maaliti postuumselt ta poja soovil ning peegeldab pigem lapse mälestusi armsast papast.

Näitus lossis lõpeb väljapanekuga,
mis on pühendatud Paul I pojale Aleksander I-le ja naistele tema elus. Nendeks olid - tähtsuse järjekorras - vanaema Katariina II, ema Maria Fjodorovna ning abikaasa Jelizaveta Aleksejevna. Võimukale, kuid väärikalt vananenud isaemale sekundeerib noore ja võluva naisena ema. Erinevalt nendest iseteadlikult naeratavatest daamidest on keisri lastetuks jäänud abielunaine vaikne ja melanhoolne.

See, et keisri kõrval seisis tegelikult tema ema, mitte abikaasa, ilmneb kõige selgemalt marmorreljeefidel. Need kujutavad Aleksander I kui Makedoonia Aleksandrit ning tema ema makedoonlase ema Olympiasena. Kõike kroonib aga imperaatori enda pisut naiselikult punapõskne paraadportree maa ja taeva taustal, seega võiduka lahinguväljade isandana.

Aga see ei ole veel kõik! Näitus jätkub kõrvalmajas ehk Mikkeli muuseumi allkorrusel, kus kunagi asus lossi teenijate köök. Koht on siiski valitsejate vääriline, sest pliidid podisevate pudrupottidega on ammu kadunud ning neid asendab avar kahe sambaga saal, sobiv kuliss paraadportreedele.

Kõige suurem, säravam ja värvikam maal veenab meid, et Nikolai I oli tõesti oma ajal Euroopa ilusaim mees. Sisu ei vastanud aga vormile ning vaadetelt oli ta ülikonservatiivne. Selle poolest erines ta oma liberaalsest pojast Aleksander II-st, kelle näopiltidest huvitavamgi on ta ema Aleksandra Fjodorovna ning abikaasa Maria Aleksandrovna portreed. Nende eeskujuks olid omaaegse menukunstniku Franz Xaver Winterhalteri maalid, kes on näinud ema kibestunud ja pettunud inimesena, naist aga leebe ja leplikuna, just nagu see elus päriselt oligi.

Kuid kas ta nukrameelsus on pelgalt iseloomujoon või hoopis tulevase surmahaiguse, tuberkuloosi eelaimus? Midagi sarnast näeme paraadportreel Nikolai I kolmandast tütrest Aleksandrast, kelle õdedega kohtusime juba lossis. Aldini - nii teda peres hüüti - abiellus 19aastaselt ja suri poole aasta pärast oma esimest last oodates tiisikusse.

Kuna vene ajalugu põimub ühiste keisrite kaudu eesti omaga, siis on imperaatoreid kujutanud ka "meie mehed" Johann Köler ja August Weizenberg. Kujuri tõsimeelsest keisritruudusest ei jäta kahtlust ta sellelaadsete teoste rohkus, nende seas viimase keisri Nikolai II ja viimase keisrinna Aleksandra Fjodorovna kipsbüstid. Need on teadlikult jäetud veidi varju, et välja valgustada reljeef viimasest tsareevitšist, märter-laps Alekseist. Tänaseks on Romanovite soo pärimisjärglus meesliinis lõplikult katkenud ning olematu trooni jaoks püütakse koolitada mingit Aleksander II neljanda poja pojapoja tütrepoega. Aga see pole enam see...

Vastamata on jäänud veel vaid üks küsimus - miks on näituse plakatil ning sellega kaasneva mahuka kataloogi kaanel Peeter I pea mattunud pimedusse? See ei ole trükiviga ega vihja suguvõsa väljasuremisele, vaid sümboliseerib vene valitsejasoo unustusse ja ajaloohämarusse kadunud palet. Kord on see nägu inimlik, kord suursugune, kord pisut üleolev - nagu modellidel näitusel, mis püüab seda uuesti vaatajani tuua.