Nõukogude ajal olid raudse eesriide taga elavad lapsed valmis maksma uskumatut hinda paljude asjade eest, mis vabas maailmas olid elementaarsed.
Nende hulka kuulusid välismaa kilekotid, nätsupaberid ja joogipurgid. Samuti ihaldasid 1980. aastate lapsed kleeppilte ehk kleepse.
Kust hangiti?
Kust siis piiritagust kaupa saadi?
Minul oli selleks kaks allikat. Üks neist oli klassivend, kel tänu perekondlikele sidemetele kapitalistliku Soome Vabariigi kodanikega liikus säärast kraami lademetes.
Meenub, kuidas ta kord tuli kooli, kaasas terve pakk fotofirma Nikon logoga eri suuruses kleepse. Kahjuks ei mäleta ma enam, kui palju täpselt välismaised kleepuvad pildid maksid, kuid arvan, et hind ulatus paarikümnest kopikast 3—5 rublani ja ostjaist loomulikult puudus polnud.
Meeldetuletuseks: sai maksis tollal 22, limonaad 30 ja pepsikoola 45 kopikat.
Loomulikult tuli niisugust äri ajada salaja, sest isegi täiskasvanutel oli hangeldamine keelatud, laste äritegevus ja veel kooli territooriumil oli aga suisa saatanast.
Teine kleepsude hankimise allikas oli Viljandi raudteejaama lähedal pühapäeviti koos käinud kollektsionääride ring. Kui sealse põhilise kaadri moodustasid tõsimeelsed ja enamalt jaolt vanemapoolsed inimesed, kes omavahel marke, märke, münte ja muud vanaaegset nodi vahetasid, siis nii mõnigi kollektsionäär (või oleks neid mõistlikum nimetada hangeldajaks?) oli sealsamas kõrval lahti löönud albumi kleeppiltidega.
Ega sealsedki hinnad odavad olnud, kuid valik oli suur ja paari-kolme kleepsu ostmiseks sai igal nädalavahetusel isale auk pähe räägitud.
Mis kleepsudel oli?
Ära ei põlatud tol ajal ühtki kleepsu, kuid mida uhkem pilt sellel ilutses, seda väärtuslikum see oli.
Et välismaailmast oli eestlastel kõige parem side Soomega, pärinesid paljud kleepsud sealt. Kindlasti on nii mõnelgi meeles Soome spordiseltside, firmade ja ürituste kleepsud. Mällu on sööbinud sõnad «urheilu», «kilpailu», «jalkapallo» ning «osu-», «yhteeys-» või mõni muu «pankki». Vabaduse tulles hakkas meilgi iga endast lugu pidav firma või üritusekorraldaja niisuguseid tootma ja hüsteeriat ei mingit.
Teine sort kleepse olid rahvusvaheliste firmade logodega: Castrol, Marlboro, Pirelli, Rohtmans, Yamaha, Adidas, Esso...
Et paljud neist kaubamärkidest olid seotud vormeli- ja rallimaailmaga, figureerisid kleepsudel ralliautode ja vormelite ning nende sõitjate pildid.
Niisugused oli poiste seas eriti hinnatud nagu üldse tuntud Lääne kaubamärkide kleepsud, mis näitasid sidet ihaldatud Läänega.
Kus olid Eesti kleepsud?
Tüdrukutele läksid muidugi rohkem korda looduspiltidega kleepsud, olid nende peal siis lilled, liblikad, loomad, linnud või lihtsalt ilusad maastikud. Samuti meeldisid neile välismaised, enamasti Donaldi nätsuga kaasas käinud Walt Disney teemalised kleepsud.
Pisut sattus siiapoole raudset eesriiet ka ansamblite ja lauljatega kleepse, enamasti ajakirjade «Suosikki» ja «Bravo» vahelt rebituna. Kes piiritaguseid bände ja lauljaid teadsid, nende seas oli tegu hinnatud kaubaga.
Ent kus olid siis kodumaised, Eestis valmistatud kleeppildid?
Ega neid Eestis suurt tehtud, kuid midagi siiski oli. Näiteks autokool Autom oli lasknud välja seeria oma logoga erivärvilisi kleepse.
Loomulikult olid need välismaa omadega võrreldes hierarhias madalamal astmel, kuid ometi mitte päris väärtusetud.
Paraku oli kohalike kleepsude tase sedavõrd kehv, et liimida neid tihti ei õnnestunudki. Sama võis juhtuda välismaa kleepsudega, mida oli aastaid albumis või mõnes muus kuivas kohas hoitud ja mille liim oli ära kuivanud.
Tihtipeale ei raatsitudki kleepse ära kleepida. Kui aga seda tehti, siis kindlad kohad, kuhu neid sätiti, olid muidugi päeviku- ja kaustikukaaned.
Ega see õpetajatele meeldinud. Minule tegi õppealajuhataja korra ka märkuse ja nõudis, et ma kleepsu ära võtaksin, sest see ei sobivat Nõukogude õpilase päevikule. Tõsi, sellel oli USA lipp, auto ja kiri «American Motors». Kleepsu ma siiski ei eemaldanud ja õpetaja kätte andsin päeviku edaspidi topeltkaantega.
Üks uhkete kleeppiltide demonstreerimise paik oli koolikott. Kunstmaterjalidest ja pehmetel kottidel ei tahtnud need püsida ning tulid ikka servast lahti. Seetõttu tuli kotti ilusasti hoida ja mitte lörtsida. Seda uhkemad oli poisid, kes hakkasid mingil ajal koolis käima diplomaatkohvriga, mille kõvadele külgedele oli kleepse sättida lausa lust. Ja neid pandi sinna ridamisi.
levinud kleepsukohad olid veel jalgrattad, Salvo kelgu seljatugi ja lauamängu «Jäähoki» poordid. Viimati nimetatud kohas jätsid kleepsudelt välja lõigatud firmalogod väga tõetruu mulje ning selle nimel oldi valmis oma varandust, pisar silmas, lõikuma.
Mitte ainult laste lõbu
Tõele au andes tuleb öelda, et kleepsud polnud laste pärusmaa. Kui tänapäeval saavad täiskasvanud uhkustada kümnete automarkide ja mudelitega, üks uuem või tuunitum kui teine, siis nõukogude ajal oli Žigulite, Moskvitšide ja Zaporožetsite seas enda omaga silma paista raske. Nii leidsidki autoomanikud ühe võimaluse, kuidas teistest erineda: nad seadsid auto armatuurlauale ja isegi uste sisekülgedele rivvi kleepsud.
Käsi püsti, kelle auto armatuurlaual polnud vähemalt ühte kleepsu! Muidugi võisid selliseks kaunistuseks survet avaldada pere nooremad liikmed.
Et armatuurlaud sai värvilisi pilte õige ruttu täis, olid õnnelikumas seisus bussijuhid. Mäletate ju küll busse, mille juhikabiini osa kirendas kleepsudest!
Peale kleepsude olid tol ajal laste seas popid vesipildid. Nendega sehkendasid rohkem tüdrukud, sest poistele oli see liiga suur jändamine ja pealegi olid need väga õrnad. Vahepeal ringlesid ka kilel olevad kleeppildid, mida tuli kinnitamiseks pliiatsiga hõõruda.
Kui 1980. aastate lõpul algas perestroika ja hakati looma kooperatiive, ujutati turg kõikvõimalike kleepsudega üle. Neid toodi välismaalt ja tehti siin ning nende väärtus langes. Domineerisid rahvuslikud motiivid. Korraliku liimiga kleepse ei suudetud Eestis aga veel mitu aastat valmistada.
