Suurima väärtusega eksklusiivset antiigikogu omav Shifara Hindrekson nõjatub oma vanalinna galerii tagaruumis muretult uhkesse tugitooli. ?Tunnen end oma piltide keskel isegi veel paremini kui kodus,? seletab mees rahulolevalt.

Tõsi, kuldsete raamidega piltidest, antiiksest sekretärist, kuldlõvist ja teistest väärikatest esemetest lausa õhkub ajaloolist, pikaajalisuse hõngu. Iga asi on antiigiärimehe kabinetis omal kohal. Seda mitte ainult sõna otseses mõttes, vaid ka kontseptsioonist lähtuvalt ? ajaratta keerlemisele ja ootamisele aardekambri peremehe äristrateegia tuginebki. Tark lihtsalt ei torma.

Mitukümmend aastat äris tegevad olnud Andry Heidmets, Voldemar Trei ja Jaanus Iidla kasutavad sama taktikat. Kogemused näitavad, et mõningaid asju müüb lihtsalt aeg.

Olgugi, et oma kollektsioonide väärtust ükski antiigikoguja kõva häälega kogu maailmale kuulutada ei taha, andis meie uurimistöö teada, et kodumaiste galeriide tagatubade ja eksklusiivsete väljapanekute koguväärtus küünib umbes saja miljoni kroonini.

Müügiks minevate väljapanekute hulka kuuluvad Vene kunsti tippnimed nagu Klever, Kuindzi, Kuprin. Lisaks domineerivad nimistus ka teised hinnatud tegijaid nagu Rubens, Repin jt. Iga töö hind sealjuures vähemalt paar miljonit krooni. Lisaks maalidele saab välja tuua ka hirmkallid kujud, väärtuslikud mündid, aumärgid, Balti hõbeda.

Ühelt poolt hoiab antiigikaupmehi tagasi soov sŠedöövreid oma silmailuks tagatoas hoida, teisalt teeb esemele õige hinna alles turg. Vaal Galerii projektijuhi Ellu Maari sõnul kiigutavad kunstimaailmas hinnapomme nii maailma erinevates paikades toimuvad oksjonid, nõudlus kui ka autori maine. Analoogse näite võib tuua müntide puhul. Kui Nikolai rublane, kõige tavalisem kasutatud münt maksab sada krooni, siis münt, mis pole käibesse jõudnud, maksab poolteist tuhat kuni kolm tuhat krooni.

Kahe antiigikaupluse omanik Andry Heidmets räägib lustakalt, kuidas vähemalt korra kuus keegi Eesti ärieliidist teisel pool kõnetraati mõnda eksklusiivtööd turuhinnast poole odavamalt ära tahab osta. Sama juttu kinnitab Shifara Hindrekson. Tühikargajate eemale peletamiseks on ka meetmed. Näiteks Shifara Galerii väärtuslikema kollektsiooni, klassikalise Vene kunsti osa, on külastatav kinnisel re?iimil, mis tähendab galeriiomaniku nõusolekut. Põhjuseks on põhiliselt turvalisus ja edasimüüjate eemalhoidmine.

Vene kunsti hinnad kerkivad kindlalt, 30-40% aastas. ?Näiteks Tsaari-Venemaa müntide hinnad on viimastel aastatel kolm-neli korda üles läinud,? selgitab Raeantiigi kaupluse omanik Voldemar Trei.

Ega siis antiigiärimehed nalja pärast oma eksklusiivkollektsioone hellitavalt pensionifondiks nimeta. Kiire teenistuse ihalus pika perspektiiviga antiigiäris lihtsalt ei tööta. Vahetevahel küll erand kinnitab reeglit ? müüa iseenesest ju võiks, aga tõeline trikk on miskit samaväärset asemele osta.

Käive 50 miljonit

Antiigiärimeeste sõnul ringleb ametlike andmete järgi selles äris igal aastal kokku 50 miljonit krooni. Lisades juurde kõikvõimalikud ikoonid, märgid, kunsti, margid, portselani, klaasi ja mööbli, mis seaduse silma eest varju jääb, muutub poolsada miljonit paugupealt kaks korda suuremaks.

Erinevalt laialtlevinud mõttemallist, et suurima tulu toovad antiigiäris kallihinnalised suletud uste taga asuvad kunstiteosed, on tegelikud müügihitid hoopis ikoonid ja märgid. Suvehooajal Eestit külastav turistiparv jookseb nende peale lausa tormi. Teine välismaalt Eestisse sattunute meelisost on nõukogude militaaresemed. Miks just nii, pole keeruline ära arvata. Üle maailma laiuva antiigiäri kärbselindiks on läbi aegade nii kollektsionääre kui ka entusiaste ligi meelitanud just suurriikide kaup: mida põnevama ajalooga, seda parem. Maarjamaale on Venemaa ikoonid sattunud nii kokkuostjate kui ka vahendajate kaudu.

Erinevalt turistidest köidavad kodumaiseid kollektsionääre ka Eestiga seotud esemed. Hinnatakse nii kohalike kunstnike töid kui ka Lorupi klaasi ning muid kodumaa ajalooga seotud asju. Olgugi, et antiigihuviliste seis suures kinnisvarabuumis languskõveral kükitab, pole kauplemine kuhugi kadunud. Andry Heidmetsa kontoris heliseb Ärilehe visiidi ajal telefon. Sedapuhku pakutakse müügiks Tondi Sõjakooli märke. Antiigiekspert palub kraami kohale tuua, sest selliseid märke olevat mitmeid ning erinevate aastakäikude eest maksab kokkuost erinevaid summasid. Üldjuhul näitab praktika, et kokkuostu hinna ja väljamüügi hinna vahele jäävad 30-protsendised käärid. Alati leidub ka erandeid, sest võib juhtuda, et vanakraamist tüdinud inimesed väärtuslikke esemeid sootuks aitäh eest kaupmeestele kingivad.

Kirju seltskond

Üldjoontes jaotuvad antiigi ostu-müügi karussellis pöörlevad inimesed kolme gruppi: hoidjad, kollektsionäärid ja edasimüüjad.

Hoidjateks võib ristida antiigiärimehed, kes väärtuslikule esemele väärilise hinnaga õiget ostjat ootavad. ?Näete! Sellist Rubensit pole isegi muuseumis,? osutab Hindrekson oma kabineti seinal rippuvale rariteedile. Shifara Hindrekson on antud kontekstis hoidja. Ta on veendunud, et Eestis suure tõenäosusega selle pildi ostmiseks maksujõuline inimene puudub. Kui saabub õige aeg, on ta aga edasimüüja...

Kollektsionääride hulka võiks kuuluda need inimesed, kes antiigiärimeeste kraami esteetika ja silmailu pärast kokku ostavad. Maarjamaal on kollektsionääri staatuses mitmeid avalikkusele tuntud tegelasi. Nimistusse kuuluvad nii presidendikandidaadina kõneainet pälvinud kunstihuviline Jaan Manitski, advokaat Viktor Kaasik kui ka ärimehed Guido Sammelselg ja Toomas Sildmäe. Hulganisti võiks ritta sättida ka vähem tuntud entusiaste, kelle kogumiskirg müntide, markide või märkide vastu pahatihti isegi koduse leiva või piimapaki ohvriks toob.

Kahe antiigipoe omanik Andry Heidmets võtab kolmanda, edasimüüjate grupi olemuse naljaga pooleks kokku: diilerid, kes memmedelt saiaraha eest kummuteid käivad välja rääkimas. Neid tegutseb hinnanguliselt kuni pool tuhat. Suur osa talupojaantiigist rändab seega välismaale. Sama palju rändab ka sisse ? antiikse välimusega mööbli müügile orienteeritud Mööbliait toob kasutatud kaupa sisse Lääne-Euroopast.

Kommentaar

Kunstikogus kuni sada tööd

Viktor Kaasik, advokaat

Kogun kunsti ja mõningaid mööbliesemeid, kui neid kuskile parasjagu panna on. Kollektsionääriks ma end siiski nimetada ei julge, sest kollektsioneerimine on süstemaatiline ja pidev organiseeritud tegevus. Mina olen koguja. Alustasin ülikooli lõpus. Pisiku ja soodumuse sain juba kodust.

Hinnanguliselt kuulub praeguseks minu kunstikogusse 50-100 tööd. Ausalt öeldes ei olegi neid kunagi kodust ja büroodest kokku lugenud. Ostan nii galeriidest, oksjonitelt ? põhiline, et töö meeldiks. Kunstniku nimi ja saavutused tulevad mängu alles siis, kui hind tõsist kaalumist vajab.

Edasimüüjaks mind nimetada ei saa ? ma ei ole müünud ühtegi kunstiteost, mille olen ostnud. Tõtt öelda pole mulle keegi kunagi ka ostusoovi silmas pidades lähenemiskatseid teinud.

Eesti antikvariaatide kunstivalikust ma suuremat ei pea. Oleme siiski provints ja siinset valikut üle tähtsustada ei saa.

Märgi- ja mündikogujat minust samuti pole, sest niivõrd peenike teema peaks olema põhitegevus.