Tartu antiigikaupmeeste elu muutub üha keerukamaks, sest lihtsalt vanavara ei lähe enam kaubaks - inimesed otsivad antiigiäridest kalleid, harva saada olevaid esemeid.

Kesklinnas asuva kaupluse Saurus üks omanikke Andrus Rüütli räägib, et hetkel võib täheldada kaht ostubuumi. Esiteks otsivad kollektsionäärid tsaariaegseid münte. Teiseks oleksid pallaslaste maalid. Aga ainult oleksid.

Kuigi Pallase koolkonna maali eest võiks sisse kasseerida kümneid tuhandeid, ei kipu keegi neid müüki andma. Rüütli toob näiteks, et Ants Laikmaa maale on neil kunagi müügil olnud, Konrad Mäe omi aga üldse mitte.

Pallaslased on populaarsed üle linna. «Muud ei kuulegi: kas Pallast on, kas Pallast on?» vahendab Narva mäel tegutseva Vanavara Äri omanik Ilmar Kõiv ja kinnitab, et head pildid ja ka näiteks head nõud lähevad alati kaubaks, olenemata hinnast.

Pallaslaste valiku üle võib vanavara müüjaist rõõmustada vaid südalinna antiigi- ja maalikunstiäri Barokk. Mujale satub aastas mõni üksik selle koolkonna maal, Baroki omaniku Agnessa Pillmanni sõnul pakuvad nemad aga üle 80 töö.

Turg kipub kuivama

Ometi on praegune aeg kõigile Tartu antiigiäridele kurb. Müük on kehv nagu jõulujärgsel ajal ikka, aga märgata on ka üleüldist turu kokkukuivamist, eeskätt kesklinnast eemal - väärtuslikke esemeid tilgub müügile järjest harvemini.

«Nii kehvi aegu pole kunagi olnud, kõik läheb allamäge,» nendib Riia mäel asuva Remo antiigikaupluse üks omanikke Aare Kullus ja kinnitab, et mullusele jaanuarile jääb müük praegu poole jagu alla.

Põhjusi pakub Kullus mitu. Nende 14-aastane pood, Tartu vanim antiigiäri, on keskendunud lihtsamale vanakraamile, rahvas otsib aga eriti häid ja ilusaid esemeid. Samas on tõusnud restaureerimise hinnad, nii et kui inimesele pole asja eluiga oluline, ostab ta pigem uue mööblitüki.

Süüdistada võib ka käredat talve, kus inimestel läheb suur osa rahast eluaseme kütmise peale, pakub Kullus.

Samuti toob ta välja seisukoha, mida jagavad teisedki vanavarakaupmehed: inimesed, kes on tahtnud pärast krooni tulekut midagi maha müüa, on seda juba teinud. Uut kaupa või teisele ringile jõudnud esemeid on tahes-tahtmata vähem.

«Kes tahtsid müüa, müüsid ära, ja nüüd on kõik paigas,» lausub Kullus.

Vanavara Äri kannatab samuti madalseisu, tunnistab omanik Ilmar Kõiv. Ta nendib, et see pole ainult Tartu mure, sama kurdavad ka ametivennad Tallinnast.

Kõivu sõnul on oluline ka äri asukoht - äärelinna poodi ei leia kliendid üles, aga ka hinnavahe on kesklinna kauplustega võrreldes märkimisväärne ja raha tuleb vähem sisse.

Vanavara Äri ja Remo omanikud kinnitavad siiski, et hästi läheb müügiks ka osa sellest kaubast, mida neil pakkuda on: talumööbel ja muu vana talukraam. Osalt läheb see kõrtside sisustuseks, selgitab Kullus.

Innukad kogujad

Antiigiärides käib alati ka selliseid kliente, keda poeomanikud ligi meelitama ei pea ja kes nende kaubale omavahel konkureerivad. Tulihingelisi kollektsionääre pole küll palju, kuid kui poodidel neile midagigi pakkuda on, tagavad nad omanikele kindla sissetuleku.

Kogutakse peaaegu kõike, alates postkaartidest ja aurahadest, lõpetades pudelietikettide ja petrooleumilampidega.

Sauruse üks omanikke Andrus Rüütli räägib, et praegu otsivad kollektsionäärid sageli tsaariaegseid juubelimünte, Eesti- ja Liivimaa alade kas rootsiaegseid või vanemaidki münte, esimese iseseisvuse aegseid autasusid ning märke jne.

Aastaid Tartu filatelistide seltsi juhtinud Ülo Laulu hinnangul ei näe Taaralinna antiigiärides kogujale huvipakkuvat kraami just ülearu tihti. Kui ring ära käia, võib leida kaks-kolm huvitavat eset. Laul kogub ka paberraha, väiketrükiseid, kalendreid jm.

«Materjalid hakkavad otsa lõppema,» hindab ta. «Vanad postkaardid on kõik läbi müüdud ja tulevad nüüd ringiga tagasi.»

Nagu teisedki asjaosalised, kinnitab ka Laul, et aastate eest on palju kraami viidud Eestist Venemaale, kust kollektsionäärid käivad nüüd üht-teist tagasi toomas.

Eriti hea leiuna Tartu linnast meenutab Laul umbes kolme aasta eest Remo kauplusest leitud peaaegu täielikku ENSV loteriipiletite kogu. Laul käis aktiivselt antiigiärides kuni mullu aprillini, sellest ajast on ta tervislikel põhjustel koju jäänud.

Eesti Rahva Muuseumi puidukonservaator Indrek Tirrul, kes otsib antiigiäridest peamiselt mööblit, nendib, et aeg-ajalt võib Tartust üht-teist huvipakkuvat leida, kuid valik jääb järjest kasinamaks.

Tirrul räägib, et hindab peamiselt vanadest taludest pärit mööblit, mis on üsna heas seisus ja mida ei ole liiga püüdlikult restaureerida tahetud. Viimase aja huvitavaima leiuna nimetab ta aga üht juugendstiilis ahjuust.

Kollektsionääride hulk hakkab enamiku Tartu Postimehega vestelnud antiigiärimeeste hinnangul vähenema. Samuti, kinnitab antiigiäri Barokk müüja-galerist Maie Hämarik, otsivad kogujad sageli väga spetsiifilisi asju, mida on müügil haruharva või pole olnudki.

Peamiselt raamatutega kaupleva Gildi Antiigi üks omanikke Ago Kõrv lisab, et ka kollektsionäär ostab iga eset tavaliselt ühe eksemplari.

Raamatutega on eriti raske end ära elatada, räägib Kõrv. «Turistikaup aitab suvel vee peal püsida, talvel on nina vee all,» kinnitab ta. Eriti populaarse müügiartiklina toob ta siiski välja sõnaraamatud, mida ajavad taga peamiselt noored.

Maaliostja viib end kurssi

Mida kallimaid esemeid inimesed ostavad, seda asjatundlikumad nad on, järeldub teiste seas antiigiäri Barokk kogemusest.

Hämarik nendib, et kui inimene tahab oma raha juba maali alla paigutada, on ta end asjaga korralikult kurssi viinud ja teab, mida tahta.

Ka portselaniostjad teavad, mida küsida. Hämarik toob näiteks, et sageli otsivad kliendid Meisseni, Gardneri või Kuznetsovi toodangut. Teised antiigiärimehed lisavad siia ritta eestiaegsed Langebrauni esemed.

Vanavara Äri omanik Ilmar Kõiv nendib, et kahetsusväärselt paljud esemed, mis antikvariaadis kiiresti kaubaks läheksid, lõpetavad oma elutee prügikastis. Ta võrdleb praegust aega 1960-ndate aastatega, kus inimesed kippusid vanu asju hävitama.

«Vana inimene sureb ära ja kõik asjad visatakse välja,» kirjeldab Kõiv. «Teinekord näed, kuidas prügikasti juures seisavad korralikud toolid-lauad.»

Kõiv nendib, et aeg kulub kiiresti. Juba 50 aastat vana ese kõlbab vabalt antikvariaati. Aga ainult siis, kui seda vahepeal ei ole prügikasti heidetud.

Pärle Tartu antikvariaatidest

Barokk

• Baltisakslase Julie Hagen-Schwarzi naiseportree 1890. aastast

• Sütega töötav triikraud

• Hõbekann 1844. aastast

Remo

• Saja-aastane puust kastiga fotoapa-raat

• Tervete klaasidega tõllalatern

• Paarisaja-aastane slaavi evangeelium

Saurus

• Inglise põrandakell 18. sajandi keskelt

• Gardneri 60-osaline serviis

• Langebrauni serviis, mida liigub vähe

Allikas: poepidajate valik eelmisel nädalal müügil olnud kaubast

http://vana.www.postimees.ee/index.html?op=lugu&rubriik=31&id=86875