Eesti tugevdab kunstiteoste väljaveo kontrolli
Valminud seaduseelnõu seab piirangud Eesti rahvuslike kultuuriväärtuste väljaveole ka EL-i riikidesse. Oht üle piiri kaduda on enim keskaegsel tarbekunstil.
Kui tegin kunagi Ilmar Malini mälestusnäitust, siis laenasin mõned tööd ka tema Stockholmis elanud venna Harald Keilandi perelt. Läks kiireks ja polnud aega asja vormistada. Nii jalutasin, pildid kaenla all, neli korda Tallinna ja Stockholmi tollist läbi, ilma et kumbki pool oleks minu kraami vastu huvi ilmutanud. Ometi oli just nädal varem Moderna Museetist varastatud Picasso ja Braque’i maalid...
Seoses Eesti astumisega Euroopa Liitu tuleb üle vaadata kultuuriväärtuste välja- ja sisseveo seaduslikud alused. EL-is kehtib neid küsimusi reguleeriv 1992. aasta määrus. Nüüd on valminud ka Eestis vastava seaduse eelnõu, mis sätestab kaupade vaba liikumise kõrval siiski piiranguid rahvuslikele kultuuriväärtustele. Eelnõu väljatöötamise töögruppi juhtis kultuuriministeeriumi asekantsler Anton Pärn. Ministeeriumi õigusnõunik Siiri Pelisaar selgitab, et Euroopa Liidu määrus annab loetelu kultuuriväärtustest, mis vajavad luba EL-ist väljapoole viimiseks, s.t määrus ei reguleeri kultuuriväärtuste liikumist liikmesriikides. Selle määruse rakendamine on aga suhteliselt piiratud. Seetõttu on paljud riigid oma riigisisese õigusaktiga määratlenud rahvuslikud rikkused ning kehtestanud piiranguid kultuuriväärtuste väljaviimisele nii liidu piires kui ka kolmandatesse riikidesse.
Eesti ongi paljuski eeskujuks võtnud Soome, kus paralleelselt EL-i määrusega kehtib riigisisene akt. Nii sätestatakse Eestiski, et väljavedu võib piirata ka siis, kui tegemist on mõne teise EL-i riigiga. Varem lähtuti kaupade vaba liikumise põhimõttest EL-i piires ja väärtuste väljavedu reguleerivaid piiranguid polnud. Kuigi kunstnike liidu esimehe Jaan Elkeni sõnul on Vaal- ja Haus-galerii oksjonite puhul lube väljastanud, kui töö on üle 70 aasta vana.
Eesti seadus hakkab toimima nii, et kui keegi tahab riigist välja viia mingit kultuuriväärtust, mis on vanem kui 50 aastat, peab ta esitama taotluse muinsuskaitseametile. Sealsed ametnikud tellivad ekspertiisi ja selle põhjal otsustatakse, kas anda väljaveoluba või mitte.
Eelnõus on välja toodud kultuuriväärtuste kategooria ja nomenklatuur. Siia kuuluvad kunstiteosed, hooned(!), arhitektuuridetailid, etnograafilised esemed, sealhulgas ka rahvariided, filateelia, raamatud ja trükised, foto, mööbel, külm- ja tulirelvad ning mootorsõidukid – kõik, mis on vanem kui 50 aastat, peab käima läbi ekspertiisist. Arheoloogiliste esemete piir on 200 aastat.
Väljaveoluba andmast keeldumisel arvestatakse sedagi, et kultuuriväärtus võib muutuda haruldaseks. Põhjust keeldumiseks on ka siis, kui kultuuriväärtus on osa kollektsioonist ja selle lahutamine kahjustab tervikut ning kui väärtus on seotud Eesti ajaloole olulise sündmuse või isikuga. Luba aga antakse siis, kui omanik asub elama välismaale.
Tollis kunstieksperte pole
Väljaveoloa peab esitama tollile. Nõukogude ajal töötas tollis ka kunstiekspert, nüüd sellist ametit pole. Siis oli üldse asi karm. Kureerisin Tallinna kunstnike näitust sõpruslinnas Kotkas. Kaks korda pidin käima kolmes eksemplaris fotodega Moskvas vastavas ametkonnas ning toll kontrollis piinliku täpsusega, kas mitme templiga fotod klapivad töödega. Kuna nüüd tollis kunstieksperte ei tööta, on küsitav, kas toll oskab ilma loata väljaviidavaid väärtusi ja nende vanust hinnata. Siiri Pelisaar on selle kahtlusega nõus ja seepärast tuleb hakata pärast seaduse vastuvõtmist inimesi koolitama. Praegu tellib toll ekspertiisi kahtluse puhul.
Tänapäeva Eesti kunstnikke rõõmustab, et luba peab hankima ainult 50 aastat ja varem tehtud töödele. Jaan Elken ütles: “Minule teeb küll rõõmu, et uue kunsti väljaveole piiranguid ei ole. See, et elame ühendriigis Euroopa Liit, võimaldab kunstnikel lihtsamini väljaspool Eestit näitusi korraldada ja üleliigse bürokraatiata ja paberimäärimiseta kunstielus osaleda.”
“Eesti 20. sajandi kunsti puhul valitseb pigem tendents, et seoses põlvkondade vahetusega väliseesti kogukondades, naaseb Eesti kunstipärand kodumaale,” rääkis Elken.
Mis aga puudutab 1957. aasta eelset kunsti, siis ei usu, et rikkad naftamagnaadid tuleksid Eestisse kunsti ostma ja viiksid Wiiraltid ja Mäed siit minema. Eesti kunsti tuntakse maailmas siiski vähe. Oht varitseb ehk keskaja ja hilisema aja väärtuslikku tarbekunsti, samuti vanu mootorsõidukeid, haruldasi trükiseid, margikogusid ja arheoloogilisi leide.
