Tallinna lillepaviljonis kümnendat korda toimunud antiigimess pakkus võimalust piiluda huvitavasse maailma, mis mõnele on hobi, mõnele töö, mõnele kogu maailm.
Lastega antiigimessile minek on vanemate jaoks ilmselt paras katsumus. Nii püüab üks ema pojale diplomaatilis-pedagoogiliselt selgeks teha, miks ei ole hea mõte osta üht veneaegset mänguautot: “See auto maksab 450 krooni. Sinul on praegu taskus viis krooni.” Ülemöödunud sajandist pärit 1700-kroonise mängukaru ja 2000-kroonise ratastega pardi kõrval oli see hind veel üsna poisike.
Kellade, kummutite, klaaside, taldrikute, diivanite ja toobrite virvarris paneb pead pöörama lause: “See pole ju üldse kallis. Nii ilus!”. Nõmmel elav pensioniealine Maret selgitab täpsemalt: “Ei tohi alustada hinna vaatamisest. Kui midagi ikka meeldib, siis sa näed selle kohe ära. Ja siis võid end vähehaaval hinnaga harjutada, mitte vastupidi – osta seepärast, et on odav.”
Maret räägib Eesti Päevalehele, et antiigipisik on tal veres juba noorusajast ning siiani ei suuda hing leppida, et vanemad omal ajal korterit vahetades vana mööblit kaasa ei võtnud. Antiigimessil on ta käinud mitu korda. Sel aastal tuli piiluma raamatukappi. Millist täpselt, ei tea ta enne, kui seda õiget näeb.
Pikalt sõrmitseb Maret üht tormilaternat. “Tütrele. Kingituseks. Noarootsi suvekoju,” selgitab ta. Paraku on latern liiga roostes ning Maret ei tihka seda ära osta. Küll plaanib tema sõbranna Kai osta üht ilusat vana roosidega kella. Kuid, oh häda, kui messile on ring peale tehtud ja ostma minnakse, on see vahepeal juba müüdud.
“Meil kõigil on enamasti mingi lisaäri või muu tegevus, millega hinge sees hoida,” räägib Tallinnas Pika tänava poes BalticAntiik töötav Raivo Peekmann, kes ütleb leti ees kaupa uudistavale kliendile veel enne, kui see küsida jõuab, et tegu on 1908. aastal rekordi püstitanud auto koopiaga, tehtud hõbedast ja käsitsi, kaalub nii ja nii palju ning maksab 3000 krooni.
“See on mul kõik paberi peal kirjas,” naerab ta tagasihoidlikult. Aga pärast seda, kui paar letti eemal on üks vene keelt kõnelev noorsand pobisenud hinnaküsimisele vastuseks midagi sellist, et tema pole omanik ega tea, väärib see imetlust.
Tegelikult on Raivol palju, millest rääkida. Muu hulgas näiteks sellest, et nende klientide seas on olnud Lenny Kravitzi trummar, kes lahkus poest ikooniga. Või et antiigikaupleja töö on väga huvitav, sest iga päev saab kohtuda uute inimeste ja asjadega ning pidevalt juurde õppida. Või sellest, et kui veel kümmekond aastat tagasi võis kauba hankimiseks võtta auto ja sõita Peipsi äärde, siis nüüd tuleb enamik kaupa välismaalt. Ning et kui vanasti toodi müüki palju prügikastist leitud asju, siis nüüd kahtlastelt kaubapakkujatelt varastatud kauba vältimiseks asju enam vastu ei võeta.
Messil käiakse vaatamas
Raivo sõnul käiakse messil rohkem vaatamas kui ostmas. Ta tõdeb, et antiigi vastu on suurem huvi vene rahvusest inimestel ning eestlasi selle juurde tuua on raskem. Siiski tekib tänapäeval üha enam neid, kellel on uus kodu ning kes käivad sinna huvitavaid detaile otsimas.
Et kaup läheb hästi, kinnitab ka mööbli restaureerimise ja müügiga tegeleva Viimsi perefirma OÜ Tsunftijänes üks omanikke Tiina Raal. Ta räägib, et esimesel päeval ei saanud kõiki kaupu veel lahti pakkidagi, kui need juba müüdud olid. “Müüsime ära kaks kappi, üks neist oli selline kummuti moodi, postamendi, peegli, kaks järi,” loetleb ta rõõmsalt. “Täna tõime juba uue kauba.” Sel hetkel on välja pandud näiteks 2200-kroonine klaveritool, 12 000-kroonine tugitool ja 22 000-kroonine lamamissohva.
