Pronkssõduri kaitsjad müüvad natsiesemeid
Notšnoi dozor või natsnoi pozor? Selliseid järeletehtud natsimärke müüvad Notšnoi Dozori eestvedajad hinnaga 50 krooni tükk. Pildil Saksa sõjaliste teenete rist.
Öise Vahtkonna aktivist Igor Grabovski (45) äritseb natsisümbolitega, mida kandsid Nõukogude partisanide poojad ja juutide hukkajad.
Pühapäeval vallutasid Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumi kollektsionäärid. Toimus järjekordne kokkutulek, kus inimesed müüvad märke, marke, raamatuid ja muud väärtuslikku, peamiselt vanavara.
Neljanda korruse kitsas koridoris kauples ka Notšnoi Dozorist tuntud Igor Grabovski, seljas must särk pronkssõduri pildi ja kirjaga Vetšnaja Pamjat (eesti keeles “igavene mälestus”).
Tema ette lauale ei olnud laotatud sugugi nõukogude võimu ülistav sümboolika, nagu võiks eeldada, vaid mees valas suurest plastmasspurgist välja kümneid erinevaid natsimärke haakristide, SS-ruunide ja muuga. Ta ütles, et ta isegi ei tea, kui palju eri märke tal müügis on.
Natsimärgitehas Peterburis
Need esemed aga ei ole originaalid, vaid äsja valmistatud odavad koopiad. Üks Grabovski tuttavatest laadal väitis, et natsimärgid on toodud Ukrainast Odessast. Grabovski ise aga ütles, et need pärinevad Poolast ja Ungarist. “Ostan või vahetan neid teiste käest,” keerutab Grabovski. Ning lisab, et Venemaal pole ta juba kolm aastat käinud.
Rääkides kollektsionääridega, selgub teistsugune tõde. Nimelt on Eestis levitatavad natsiesemed tehtud hoopis Peterburis, kus olevat lausa “tööstus” püsti pandud. Ja Grabovski on vastupidi oma jutule käinud Venemaal ka tänavu mitu korda – ilmselt kaupa toomas. Kas kuulsusrikkas blokaadilinnas on hakatud ajalugu ümber hindama? Vist küll, sest alles sel nädalal tuli uudis, et Peterburi külje all võetakse maha mälestusmärk Leningradi kaitsjatele. Paik sobivat paremini rikkurite elurajooniks.
Oma selja taga hoidis Grabovski paberit, millel oli kujutatud peaminister Andrus Ansipit natsivormis. Seda näitas ta aga vaid oma venelastest sõpradele. Grabovski kõrvallauas müüs natsiträni, näiteks vanu fotosid Saksa sõjameestest ning hõbedaselt kiiskavat paberossikarpi tanki kujutise ja kirjaga “SS-1942”, teine pronkssõduri kaitsja – Viktor Jevstahevitš. Täishabemega mees kandis seljas särki Vetšnaja Pamjat ning oli valmis ka neid müüma hinnaga 200 krooni tükk. “Mul on nad all autos,” ütles ta.
Ka aprilli algul Lillepaviljonis toimunud Antiigimessil oli Grabovski ühes Jevstahevitšiga kohal. Meeste ees müügiletil oli alus mitmesuguste sõrmustega. Nende hulgas ka SSi kuulus, Himmleri enda asutatud pealuusõrmus, mille kinkimist loeti kõrgeks tunnustuseks ning mis tõendas selle kandja isiklikke saavutusi, kohusetundlikkust ning ustavust Hitlerile ja tema ideaalidele. Alusel oli ka sõrmus märgiga Bandenkampfabzeichen, mida alates 1944. aasta algusest anti neile, kes olid pikka aega võidelnud partisanide ehk bandiitide vastu. Niisiis oli selle Relva-SSi ja politsei lahinguautasu saajate seas palju neid, kes olid Grabovski suguvendi hulganisti teise ilma saatnud.
SSi sõrmused surnupealuu ja ruunidega “olid hinnas SSi ohvitseride ja lihtliikmete seas ning on teada, et neid valmistasid käsu korras koonduslaagri vangid, kes olid elukutsed juveliirid”, loeme äsja eesti keeles ilmunud Robin Lumsdeni raamatust “SS. Himmleri must ordu. SS-i ajalugu 1923–1945”. Seega valmistasid neid näiteks juudisoost juveliirid Auschwitzis.
Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobson taunib selgelt igasuguste natsimärkide müüki. “See ei ole normaalne. Riik peaks seda tõkestama,” ütleb ta. Jakobsoni sõnul ei arva nii mitte ainult juudid, va id nii mõeldakse ka Euroopas.
Adolf või Aljoša – pole vahet
Hitleri-vuntsidega Igorit tunnevad nägupidi paljud – kõigil kollektsionääride laatadel on ta kohal nagu viis kopikat. Ja mitte ainult Tallinnas, oma natsimärkidega teeb ta tihti kaubareise ka Riiga. Oma sõnul tegeleb ta puhtalt kollektsionäärlusega. “Esimene ja Teine maailmasõda on minu teema.”
Grabovski nägu pole võõras Eesti televaatajatelegi. Suures plaanis võis teda näha 11. aprillil kohtusaalis rahulolevalt plaksutamas, kui Vladimir Lebedev saavutas kohtus võidu Eesti riigi üle. Pole ka ime, sest ka Grabovski vilistab Eesti riigi peale. “Eesti seaduste järgi pean ma siiani tõestama oma lojaalsust Eestile. Ma ei tee seda põhimõtte pärast!” ütles ta veebruari algul Briti ajalehele The Daily Telegraph.
Üks kahest ülejäänud kohtusaalis plaksutajast oli blond naisterahvas, Grabovski elukaaslane Svetlana Kungurova – Konstitutsioonipartei liige, kes kandideeris märtsis ka Riigikogusse. Juba ainuüksi seetõttu on natsimärkide müüja soojades suhetes Konstitutsioonipartei liidri Andrei Zarenkovi ja Dimitri Klenskiga. Zarenkov aga on Vene saatkonna suursoosik, kes kohtub tihti Vene diplomaatidega. Postimehe andmetel on otseside Vene saatkonnaga ka Grabovski ühel lähemal võitluskaaslasel, Notšnoi Dozori juhil Dmitri Linteril. Niisiis toetab Vene saatkond kaudselt natsiideoloogia levitamist Eestis.
Pühapäevane kollektsionääride laat lõppes lõuna ajal. Õhtul nägid eestlased “Seitsmestest uudistest”, kuidas venelased moodustasid pronkssõduri ümber provokatiivselt inimketi, oodates, et politsei tuleb neid laiali ajama. Üks ketis olnutest oli ilmselt otse natsiträni müügilt saabunud Grabovski. Kohal oli ka tema sõber Jevstahevitš.
Ekspress pöördus Pronkssõduri kaitsjate ühe liidri Dimitri Klenski poole ja küsis, mida ta arvab asjast, kui selgub, et üks vennaskonna liige levitab natsisümboolikat. Klenski teadis kohe, kellest käib jutt. “Ta on vaid kollektsionäär. Tal on ka oma pood,” ütles ta. “Ta teeb tööd tehnokraatiliselt nagu seksšopi müüja. Seksšopi müüja võib ka impotent olla.” Ka Grabovski ise kinnitab, et sõbrad Notšnoi Dozorist teavad, millega ta tegeleb. “Kui on vaja mingit sümboolikat, näiteks Nõukogude vormi, siis pöörduvad nad minu poole.”
Klenski märkis, et Grabovski tegevuses “ei ole midagi kriminaalset, kuigi võib olla moraalne vastuolu”. “Teine asi on, kui ta levitaks natsiideoloogiat. Näiteks praegu on mu käes raamat “Adolf Hitler vabastaja”. See on antud välja suure tiraažiga ja on mõeldud ka lastele. See on propaganda.”
Grabovski äri ei saa pidada aga tavalise kollektsionääritegevuse osaks. Põhjusel, et ta ei müü ajaloolisi esemeid, vaid uhiuusi, pealegi odavaid kehva kvaliteediga märke. Natsimärkide tänapäevane masstootmine ja -müük on juba natsiideoloogia levitamine. Kui Grabovski üritaks oma kaupa turustada Saksamaal, ootaks teda seal karistusseadustiku järgi kuni kolmeaastane vanglakaristus või rahatrahv. Seksšopi müüja, olgu ta siis impotent või mitte, võib aga Saksamaal rahus oma äri ajada.
Neljanda korruse kitsas koridoris kauples ka Notšnoi Dozorist tuntud Igor Grabovski, seljas must särk pronkssõduri pildi ja kirjaga Vetšnaja Pamjat (eesti keeles “igavene mälestus”).
Tema ette lauale ei olnud laotatud sugugi nõukogude võimu ülistav sümboolika, nagu võiks eeldada, vaid mees valas suurest plastmasspurgist välja kümneid erinevaid natsimärke haakristide, SS-ruunide ja muuga. Ta ütles, et ta isegi ei tea, kui palju eri märke tal müügis on.
Natsimärgitehas Peterburis
Need esemed aga ei ole originaalid, vaid äsja valmistatud odavad koopiad. Üks Grabovski tuttavatest laadal väitis, et natsimärgid on toodud Ukrainast Odessast. Grabovski ise aga ütles, et need pärinevad Poolast ja Ungarist. “Ostan või vahetan neid teiste käest,” keerutab Grabovski. Ning lisab, et Venemaal pole ta juba kolm aastat käinud.
Rääkides kollektsionääridega, selgub teistsugune tõde. Nimelt on Eestis levitatavad natsiesemed tehtud hoopis Peterburis, kus olevat lausa “tööstus” püsti pandud. Ja Grabovski on vastupidi oma jutule käinud Venemaal ka tänavu mitu korda – ilmselt kaupa toomas. Kas kuulsusrikkas blokaadilinnas on hakatud ajalugu ümber hindama? Vist küll, sest alles sel nädalal tuli uudis, et Peterburi külje all võetakse maha mälestusmärk Leningradi kaitsjatele. Paik sobivat paremini rikkurite elurajooniks.
Oma selja taga hoidis Grabovski paberit, millel oli kujutatud peaminister Andrus Ansipit natsivormis. Seda näitas ta aga vaid oma venelastest sõpradele. Grabovski kõrvallauas müüs natsiträni, näiteks vanu fotosid Saksa sõjameestest ning hõbedaselt kiiskavat paberossikarpi tanki kujutise ja kirjaga “SS-1942”, teine pronkssõduri kaitsja – Viktor Jevstahevitš. Täishabemega mees kandis seljas särki Vetšnaja Pamjat ning oli valmis ka neid müüma hinnaga 200 krooni tükk. “Mul on nad all autos,” ütles ta.
Ka aprilli algul Lillepaviljonis toimunud Antiigimessil oli Grabovski ühes Jevstahevitšiga kohal. Meeste ees müügiletil oli alus mitmesuguste sõrmustega. Nende hulgas ka SSi kuulus, Himmleri enda asutatud pealuusõrmus, mille kinkimist loeti kõrgeks tunnustuseks ning mis tõendas selle kandja isiklikke saavutusi, kohusetundlikkust ning ustavust Hitlerile ja tema ideaalidele. Alusel oli ka sõrmus märgiga Bandenkampfabzeichen, mida alates 1944. aasta algusest anti neile, kes olid pikka aega võidelnud partisanide ehk bandiitide vastu. Niisiis oli selle Relva-SSi ja politsei lahinguautasu saajate seas palju neid, kes olid Grabovski suguvendi hulganisti teise ilma saatnud.
SSi sõrmused surnupealuu ja ruunidega “olid hinnas SSi ohvitseride ja lihtliikmete seas ning on teada, et neid valmistasid käsu korras koonduslaagri vangid, kes olid elukutsed juveliirid”, loeme äsja eesti keeles ilmunud Robin Lumsdeni raamatust “SS. Himmleri must ordu. SS-i ajalugu 1923–1945”. Seega valmistasid neid näiteks juudisoost juveliirid Auschwitzis.
Eesti Juudi Kogukonna esinaine Alla Jakobson taunib selgelt igasuguste natsimärkide müüki. “See ei ole normaalne. Riik peaks seda tõkestama,” ütleb ta. Jakobsoni sõnul ei arva nii mitte ainult juudid, va id nii mõeldakse ka Euroopas.
Adolf või Aljoša – pole vahet
Hitleri-vuntsidega Igorit tunnevad nägupidi paljud – kõigil kollektsionääride laatadel on ta kohal nagu viis kopikat. Ja mitte ainult Tallinnas, oma natsimärkidega teeb ta tihti kaubareise ka Riiga. Oma sõnul tegeleb ta puhtalt kollektsionäärlusega. “Esimene ja Teine maailmasõda on minu teema.”
Grabovski nägu pole võõras Eesti televaatajatelegi. Suures plaanis võis teda näha 11. aprillil kohtusaalis rahulolevalt plaksutamas, kui Vladimir Lebedev saavutas kohtus võidu Eesti riigi üle. Pole ka ime, sest ka Grabovski vilistab Eesti riigi peale. “Eesti seaduste järgi pean ma siiani tõestama oma lojaalsust Eestile. Ma ei tee seda põhimõtte pärast!” ütles ta veebruari algul Briti ajalehele The Daily Telegraph.
Üks kahest ülejäänud kohtusaalis plaksutajast oli blond naisterahvas, Grabovski elukaaslane Svetlana Kungurova – Konstitutsioonipartei liige, kes kandideeris märtsis ka Riigikogusse. Juba ainuüksi seetõttu on natsimärkide müüja soojades suhetes Konstitutsioonipartei liidri Andrei Zarenkovi ja Dimitri Klenskiga. Zarenkov aga on Vene saatkonna suursoosik, kes kohtub tihti Vene diplomaatidega. Postimehe andmetel on otseside Vene saatkonnaga ka Grabovski ühel lähemal võitluskaaslasel, Notšnoi Dozori juhil Dmitri Linteril. Niisiis toetab Vene saatkond kaudselt natsiideoloogia levitamist Eestis.
Pühapäevane kollektsionääride laat lõppes lõuna ajal. Õhtul nägid eestlased “Seitsmestest uudistest”, kuidas venelased moodustasid pronkssõduri ümber provokatiivselt inimketi, oodates, et politsei tuleb neid laiali ajama. Üks ketis olnutest oli ilmselt otse natsiträni müügilt saabunud Grabovski. Kohal oli ka tema sõber Jevstahevitš.
Ekspress pöördus Pronkssõduri kaitsjate ühe liidri Dimitri Klenski poole ja küsis, mida ta arvab asjast, kui selgub, et üks vennaskonna liige levitab natsisümboolikat. Klenski teadis kohe, kellest käib jutt. “Ta on vaid kollektsionäär. Tal on ka oma pood,” ütles ta. “Ta teeb tööd tehnokraatiliselt nagu seksšopi müüja. Seksšopi müüja võib ka impotent olla.” Ka Grabovski ise kinnitab, et sõbrad Notšnoi Dozorist teavad, millega ta tegeleb. “Kui on vaja mingit sümboolikat, näiteks Nõukogude vormi, siis pöörduvad nad minu poole.”
Klenski märkis, et Grabovski tegevuses “ei ole midagi kriminaalset, kuigi võib olla moraalne vastuolu”. “Teine asi on, kui ta levitaks natsiideoloogiat. Näiteks praegu on mu käes raamat “Adolf Hitler vabastaja”. See on antud välja suure tiraažiga ja on mõeldud ka lastele. See on propaganda.”
Grabovski äri ei saa pidada aga tavalise kollektsionääritegevuse osaks. Põhjusel, et ta ei müü ajaloolisi esemeid, vaid uhiuusi, pealegi odavaid kehva kvaliteediga märke. Natsimärkide tänapäevane masstootmine ja -müük on juba natsiideoloogia levitamine. Kui Grabovski üritaks oma kaupa turustada Saksamaal, ootaks teda seal karistusseadustiku järgi kuni kolmeaastane vanglakaristus või rahatrahv. Seksšopi müüja, olgu ta siis impotent või mitte, võib aga Saksamaal rahus oma äri ajada.
