Viimasel ajal võib taas valjemalt rääkida füüsilise raha peatsest kadumisest. Sedakorda annab selleks lootust mobiilimaksete kiire areng kõikjal maailmas.
Eks näis, kas jutud seekord ka tõeks saavad.
Raha on läbi aegade olnud üks peamisi inimesi liikuma panevaid jõudusid. “Jõukusel ei puudu oma eelised, ja vastupidised väited, kuigi neid on sageli esitatud, ei ole kunagi osutunud laialdaselt veenvaks,” arvas mullu surnud Kanada majandusteadlane John Kenneth Galbraith.
Raha funktsioone majanduses võib üles lugeda mitu, kindlasti peaks aga mainima kolme. Esiteks on tegu vahetusvahendiga – selle eest saab soetada kaupu või teenuseid. Teiseks on raha arvestusühik, mille abil saab mõõta ja võrrelda hüviste väärtust. Kolmandaks aga on sellel ka väärtuse akumuleerimise funktsioon.
Barterkaubanduse – kaupade vahetamine teiste kaupade vastu – puhul omandab sageli üks või mitu võtmekaupa mingil määral raha omadused. Brittide koloonias Uus-Lõuna-Walesis Austraalias olla algusaastail enamasti kasutatud raha asemel rummi. Arvatakse, et raha eellased võisid kasutusele tulla juba üle 100 000 aasta eest. Üheks tollaseks valuutaks võis olla punane ooker, mille kohta on jälgi leitud Svaasimaalt. Ookrit kasutasid vahetusühikuna ka Austraalia aborigeenid.
Rahana on läbi aegade kasutatud kõikvõimalikke asju – rannakarpe, soola, kohviube. Mere- või jõekarbid kujunesid raha aseaineks pea kõikjal maailmas, enne kui inimesed õppisid väärismetalle töötlema. Kuid hiljemgi leidsid väärtuslikumad kaubad ka rahana kasutamist. Keskajani olid sellisteks sool ja pipar. Näiteks visigootide kuningas Alarich I sai 408. aastal Rooma linna piiramise lõpetamise eest lunarahaks lisaks kahele tuhandele naelale kullale ja hinnalistele siidkangastele ka kolm tuhat naela pipart. Euroopas olid Teise maailmasõja ajal üpris levinud vääringuks sigaretid.
Väärismetallidest on läbi aegade eelistatud mündimaterjalina kasutada kulda ja hõbedat. Kuna puhtal kujul on mõlemad metallid liiga pehmed, kasutati neid müntides tavaliselt sulamis mõne teise metalli, näiteks vase või nikliga. Mündid valmistati valitsuse hoolika valve all. Harvad ei olnud ka juhud, kus aastate kuludes läks müntide väärismetallisisaldus aina madalamaks. Valitsuste sageli esitatud väide oli, et raha väärtus seisneb sellele münditud kirjas, mitte metallis, mida see sisaldab. Inimesi see tavaliselt ei veennud ning müntide “lahjendamine” tõi kaasa hinnatõusu.
Esimesed Kreeka mündid valmistati vasest, siis võeti kasutusele ka raud. Argose kuningas Pheidon aga leidis aasta 700 e.m.a paiku, et relvade valmistamisel oleks kasulike metallide asemel mõistlikum rakendada hoopis üpris kasutut ehtemetalli hõbedat. Herodotose järgi aga olevat Lüüdia siiski juba varem hõberaha müntinud. Igatahes esimesed kuldrahad müntis Euroopas 560 e.m.a Lüüdia legendaarselt rikas kuningas Kröösus.
Muret valmistas, et eri riikides hinnati kulda ja hõbedat erinevalt. Nii oligi näiteks Inglismaal 1670–80-ndatel kuldgini märksa suurema au sees, kui sama väärtust kandma pidanud hõbekroon. Selle tagajärjel kadusid hõberahad riigist praktiliselt kasutuselt, sest kulda madalamalt hinnanud välismaalased ostsid need kokku.
Nööri otsas reas
Paberraha võtsid esimesena kasutusele hiinlased. Rikkad Hiina kaupmehed nimelt ei jaksanud enam kaasas kanda münte – mis sealmail olid nelinurkse auguga keskel, et neid saaks nööri otsa ritta ajada. Seitsmendal sajandil hakkasid aina enam levima võlakirja meenutavad paberitükid, kus oli kirjas, kui palju nende eest on võimalik mõne kindla isiku käest münte vastu saada. Aastal 960 andis vasenappuse all kannatav Songi dünastia välja esimesed üldkehtivad paberrahad.
Euroopasse jõudis paberraha tõenäoliselt 1574. aastal, mil hispaanlaste piiramisrõngas asunud Leydeni linnas hakati müntide asemel kasutama paberist rahatähti.
Esimesi Euroopas ulatuslikumalt kasutusel rahatähti väljastasid mitte pangad, vaid hoopis Londoni kullassepad, kelle paberilehed kujunesid 17. sajandil laialdaselt heakskiidetud vahetusvääringuks. Üleüldiselt tuli paberraha kasutusele samal sajandil, mil pangad hakkasid aina enam kullasseppade eeskuju järgima. Esimese tõelise “pangatähe” andis 1660 välja Rootsi Stockholms Banco. Pangal said aga neli aastat hiljem otsa mündid, mille vastu ta oli kohustunud paberraha nõudmisel vahetama, ja ta oli sunnitud tegevuse lõpetama. Järgmiste sajandite vältel hakkas rahatähtede väljastamine aina enam muutuma riikide keskpankade hooleks. Esimesena sai 1694. aastal pangatähtede väljaandmise ainuõiguse Inglise Pank.
Enamasti sai sellised rahatähed vahetada mingi koguse väärismetalli vastu. Näiteks Briti rahaühik “naelsterling” sai nime sellest, et algselt võis ühe paberitüki vahetada Toweri naela “ehedaks” (inglise keeles “sterling”) nimetatud hõbedasulami vastu – see sisaldab 92,5% hõbedat ja 7,5% muid metalle, tavaliselt vaske. Siiski oli tegelikult väärismetalli kate vaid üpris väikesel murdosal ringluses olnud paberrahast.
Nii piisanuks 19. sajandil kehtestatud kullastandardi ajal keskpankade keldrite kollase metalli varust vaid väga väikese osa rahatähtede väljalunastamiseks. Seda ka tollase tugevaima valuuta, Briti naela puhul. Kullastandard lagunes lõplikult 1929. aastal puhkenud majanduskriisi käigus, pärast seda tekkis riikides kehtiva paberraha väärtus rahaturgudel valitseva nõudluse ja pakkumise vahekorra tulemusel. Pärast Teist maailmasõda moodustati nn Bretton Woodsi süsteem, kus riikide valuutakursid olid seotud USA dollari ja kulla hinnaga. See läks lõplikult õhtule 1970-ndate naftakriisi pöörises.
