Eesti oma raha ajalugu ulatub tagasi 1919. aas-tasse, kroon võeti kasu-tusele 1928. aastal.
Esimese maailmasõja järel käibis Eestis korraga paljude võõrriikide rahatähti ja erinevaid maksevahendeid, Eesti oma margad tulid käibele 1919. aastal.
“1918. aasta novembris, kui sakslased hakkasid lahkuma, olid Eestis käibel kõikvõimalikud rahatähed – saksa margad, idamargad, tsaarirublad, “kerenski” rublad ja kogu käepärast olev inflatsiooni paberimass,” rääkis ajaloolane Ivar Leimus.
Seadusandlikult reguleeris Eestis rahakäivet Saksa okupatsioonivõimude 1918. aasta septembris välja antud korraldus, kuulutades siin kehtivaks vaid Saksa marga, mis oli samaväärne niinimetatud idamargaga. “Eesti valuutaks oligi okupeeritud alade jaoks mõeldud idamark, mille alusel käis kogu arveldamine, sest Eesti esimesed seadused võeti üle otse sakslastelt,” lausus Leimus.
Rahamärkide nappuses lasid vabariigi algusaastail mitmed ettevõtted enda tarbeks välja kohalikud maksevahendid, mis olid kasutusel vabrikupoes ja töötajatele palga maksmisel. Sellega tegid 1918. aastal algust Port Kunda tsemendivabrik ja Narva kalevivabrik. Lisaks mainitud rahadele tulid detsembris 1919 käibele Soomest laenuks saadud kümme miljonit Soome marka.
Eesti margad tulid Soomest
Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus 1919. aasta jaanuaris riiklikeks “maksuabinõudeks” ka vastloodud Tallinna arvekoja tšekid ja ühtlasi andis asutusele nende väljaandmise õiguse. 1919. aasta kevadel jõuti Leimuse sõnul lõpuks nii kaugele, et Soomes hakati trükkima Eesti markasid, mille eeskujuks oli Saksa idamark.
Kuigi algul üritati rahale anda teatavat tagatist, ei lubanud riigi majanduslik olukord sellest kinni pidada ja peagi muutus mark lihtsalt katteta paberrahaks. “Riik pidi pidevalt valuutat müüki paiskama, et seda siis markade eest uuesti osta, mis kattis jälle lühikeseks ajaks marga kurssi,” nentis Leimus. Samal ajal võtsid inimesed kõikvõimalikest pankadest laenu, sest tagasimaksed olid väikesed ja oodati, et mark kukub. “Rahaminister Otto Strandmann võttis lõpuks asja käsile ning nõudis, et vanad võlad makstaks kindla kursiga tagasi. Ja kuna hetkel võrdus sada marka enam-vähem ühe Rootsi krooniga, otsustati see aluseks võtta, millest tulebki Eesti krooni nimi,” selgitas Leimus.
1. jaanuaril 1928 kehtestati Eestis uueks ametlikuks rahaühikuks kroon, mis vastas sajale margale. Eesti krooni väärtus võrdsustati 100/248 grammi puhta kullaga ja seoti Inglise naelaga. Kurss lasti vabaks alles ülemaailmse majanduskriisi ajal 1933. aastal.
Kõik Eesti paberkroonid kujundas Günther Reindorff ja need valmistati Tallinnas Riigi Trükikojas. “Nimepaneku üm-ber käis suurem arutelu – rahvusromantiliselt pakuti küll taalreid, atrasid, kuldareid, este, estasid ja estareid. Samas oli virtuaalne arvestuslik kroon väga hästi tööle hakanud ning kuna ka väliskaubanduses arveldati markade asemel tingkroonides, jäädi krooni nime juurde,” märkis Leimus. Seoses rahareformiga lasti 1927. aastal ringlusse viimane seeria sajamargaseid kassatähti, mis varustati ületrükiga “üks kroon”. “1928. aastal tulid esimesena trükist kümnekroonised, kuid margad käibisid edasi, kursiga sada marka võrdub üks kroon, ja kadusid järk-järgult alles kolmekümnendatel,” ütles Leimus.
Pärast baaside lepingu sõlmimist ja Eesti okupeerimist oli taas lühiajaline periood, kui Eestis kasutati korraga erinevaid maksevahendeid. “Kuigi algul kasutati ikkagi Eesti raha, levisid 1940. aasta novembrist juba vene rubla ja tšervoonets. Need eksisteerisid koos 1941. aasta 25. märtsini, mil kõigis Balti riikides korraga oma raha kaotati,” lisas Leimus.
