Sain üle pika aja proovida midagi ebatavalist ning nostalgilist. See oli Volga 31105.

Alustades auto välimusest, peab mainima, et arvatavasti pole ühelgi teisel autol maailmas niipalju facelift'e olnud kui sellel Volgal. Aluseks on võetud juba üle kolmekümne aasta vanune mudel ja seda siis ajapikku meeldivamaks muudetud.

Kui kaasajakirjanikud hakkasid seda autot nähes tähendusrikkalt köhatama, siis mina pean tunnistama, et välimus on maitseasi ja mulle tegelikult täitsa meeldib see auto. Juhul muidugi, kui sa seda just külje pealt ei vaata, kust paistavad ebatavaliselt pikk nina ja tagaosa ning nende vahel harjumatult lühike kabiin. Välimus ise on kohati laenatud nüüdseks liinilt kadunud 3111 pealt. Viimane polnud tehase jaoks eriti hea rentaablusega ja seda jõuti teha vaid 400 tükki, enne kui liinid prügimäele roostetama viidi.

Sisu on nüüd, jah, päris uue välimuse saanud. Täiesti kaasaaegne ja viisakas näeb välja ka. Kurb on aga see, et nii suurel autol on nii lühike kabiin - seal pole võimalik end mugavalt tunda. Tellida saab ka nahkkatusega pikendatud versiooni, kuid see tekitab karmid käärid selle auto mõtte ja hinna vahele. Pidevalt tuli vestelda teemal, kuidas saab ühes nii suures autos nii vähe ruumi olla. Tagaistmel on sama palju ruumi kui tädi Anni sahvris ja ausalt öeldes kääksuvad ka uksed neid avades sama häälitsusega. Juhikohal pole üldse paha olla, küll on natuke harjumatu, et rool vaatab kergelt ukse poole ja ees istudes näeb tagumisest küljeaknast välja.

Käigukang on lühem kui varasematel mudelitel ja ei alga eest, vaid täiesti viisakalt nagu igal lääne autol.

Pagasiruumi avades mõtlesin: "No nii, sellise pika saba all peab ikka vähemalt voodikoht kolmele olema." Kuid ei! Pakiruum on väikene ja vastu tagaistmeid on paigaldatud riiul, millel asub tagavararatas.

Varuratas on muide kinnitamata, võib väga valus olla, kui avarii korral see püssikuulina läbi salongi kihutab.

Sõit hämmastas mind kõige rohkem. Katsepolügoonil olid viraažid, mida esmalt läbisid Volga testisõitjad. Nende võetud kiirusel kippusid aga rattad koopasse lööma. Igatahes istusid ajakirjanikud autos hambad ristis, sest sellist kogemust ei ole juba ammu ükski testisõit autoajakirjanikele pakkunud.

Ise rooli saades avastasin, et mootorid - nii Chryselri kui ka Volga enda oma - on ühtlaselt uimased. Ameerika päritolu jõuallikas on küll vaiksem ja ökonoomsem. Sajakilomeetrise tunnikiirusega sõites oli tunne, nagu oleks kõik aknad autos lahti - sellest andsid märku vilin ja kohin.

Ausalt, see pole hea auto. Kuid ta on odav - alla 120 000 Eesti krooni. Aga kui vaadata, milliseid autosid sama raha eest veel oleks võimalik osta, tuleb esmalt meelde Dacia Logan, mis suudab Volgat lüüa nii minekus kui ka ökonoomsuses, nii pakiruumi kui ka salongi suuruses.