Peagi 65. sünnipäeva tähistav kunstiajaloolane ja vanavara-koguja Jüri Kuuskemaa peab kollektsioneerimist omamoodi vaimseks rikutuseks: "Saad asja, mida enamasti kasutada ei saa. Ainult vaadata."

Sellest hoolimata jahib ta üha uusi sajanditevanuseid esemeid, peab vanalinnas keldrigaleriid ning restaureerib Haapsalu kõige vanemat maja.

Barokilembese Kuuskemaa Vanalinna galeriis tiksub aeg omamoodi. Päikeseliselt tänavalt kostavad keldrisse autouksepaugatus ja naerupahvak, sees aga mängib vaikselt raadio. Piltidel seintel jalutavad maani kleitides daamid ja silinderkübaratega härrad.

Betoon võib ärgitada koguma

"Kui elus jääb midagi olulist vajaka, siis püütakse seda kompenseerida millegi muuga: harrastuse või hobiga," filosofeerib Jüri Kuuskemaa. Mõnikord on niisugune tegevus abiks iseenda ja maailma tundmaõppimisel, teinekord jälle saab alguse lihtsalt kodukaunistamisihast: "Et kodu ei oleks vaid tühjade betoon- ja klaasseintega ruum, kus jalgrattaga võib sõita ümber kamina, mida moodsas arhitektuuris sageli ette tuleb.

Kui sa elad majas, mis oli juba 1319. aastal kasutusel, siis tikud ürgsete müüride vahel eelistama moodsale koduvarale põlist," muigab ta.

Kollektsioneerimise ja kodukaunistamise vahele on tegelikult üsna keeruline piiri tõmmata. "Kollektsiooniks võib nimetada esemete gruppi, mis annab mingist valdkonnast ülevaate," defineerib ta. "Näiteks kollektsioon "12 tooli": mul on umbes kolm tosinat selliseid. Toolid ongi üks minu lemmikvaldkond."

Revalia vaated on üks valdkond, milles end muidu kodukaunistajaks tituleeriv Kuuskemaa nõustub ennast kollektsionääriks pidama: "Tallinna ja selle ümbruse graafilisi vaateid olen tallinlasena eriti armastanud."

Mitmekümnekordne hind

See huvi tärkas juba 70ndate lõpul, kuigi tollal tuli rangelt näpuga järge pidada, mida kollektsioneerida ja mida mitte. Muuseumiga ta võistelda ei soovinud: "Pidin "vakantseid" pilte nähes rangelt vahet tegema, mida pean soovitama muuseumi ostukomisjoni, mida tohin ise osta, kui on natuke vaba raha."

Seetõttu leidis kunstiteadlane, et eetilisem on maalidest hoiduda ja koguda paljundustehnikas

tehtud vaategraafikat: "Neid anti omal ajal välja sadu ning seega ei konkureeri ma oma tööandja, Eesti Kunstimuuseumiga."

Teine kaalutlus tulenes ka puhtmajanduslikest põhjustest. Kes vähegi kursis, teab, et humanitaarteadlased ei kuulu rahaliselt just kõige hellitatumate hulka. Seega on graafika taskukohasem kui mis tahes maalid.

Aga ka graafiliste vaadete hinnad on nüüdseks tublisti kallinenud. "Eesti aja alguses ostsin 1858. aastal tehtud Wilhelm Riefstahli "Vaate Narva maanteelt" 400 krooni eest. Praegu küsib üks antikvaar samasuguse eest 30 000 krooni," toob ta näite peadpööritavast hinnatõusust.

Kuuskemaa graafikakogu on mitmekesine – siin on nii lehekesi luubiga uurimiseks kui ka seinal troonivaid suuremõõdulisi eksemplare. "Erinevalt suurest saginast tänapäeval on need meeleolult rahulikud," hindab kunstikoguja piltidel valitsevat idülli ning harmooniat. "Taeva- ja meresina, maade rohelus, mõned krinoliinkleitidega daamid, silinderkübarate ja jalutuskeppidega härrad, mitteagressiivsed koerad – sinna keskkonda tahaksin ma tagasi," viipab ta litograafiate ja gravüüride galerii poole.

Jüri Kuuskemaa toob välja ka võrdlusmomendi: ühel 150aastasel vaatel laiuvad vallikraavid ja bastionid – nende asemel on praegu Tornide väljak: "Mõnda kohta ei tunne äragi."

Tänapäeval on vanad vaated moes: "Originaale on tihti raske leida. Kui need antikvariaati ilmuvadki, siis on need plekilised või rääbakad." Ta lisab, et kuigi üldjuhul kehtib reegel, et koopia ei või olla originaalist efektsem, lubatakse graafika puhul erand teha.

Usub päikesemärki

Enamik esemeid pärineb antikvariaatidest, kuid päris palju kutsutakse teda ka eakate inimeste juurde, kes tahavad ise midagi ammust pakkuda. Vahel mõni ese isegi kingitakse. Hiljuti kingiti talle näiteks neli sajandit vana raidkivi, mis tegi ta päris õnnelikuks, kuigi ta pole veel otsustanud, kuhu see paigutada. "Kui oled millestki tõsiselt huvitatud ja antenn on lahti, siis teatud hetkest hakkab info ise su poole liikuma," soovitab Kuuskemaa silmad lahti hoida. "Suhtle, maailm avaneb sulle ning saad sellest osa. Sõltuvalt huvideringist."

Teinekord meeldib talle hoopis mõni väike ese, mis on mingi omamoodi sümbol. Nii kannab kunstikoguja, kes muidu ebausust eriti lugu ei pea, sõrmes päikesemärgiga talupojasõrmust. Kunagi usuti, et see kaitseb kurja eest ja annab soojust. Kuna kunagi seda usuti, siis Jüri Kuuskemaa loodab, et küllap kaitsebki. "Teatud rituaalsuse ja kommete järjepidevusega muudame oma elu natuke toredamaks."

Praegu tal siiski napib kollektsioneerimiseks nii aega kui ka vahendeid: kõige rohkem energiat kulub hoopis Haapsalu vanima maja restaureerimisele. Selle tarvis varutud mööbel varieerub barokist ampiirini: "Esialgu on need Tallinna kodus: XVIII sajandi vanad küünlajalad, XVII sajandi tallinlanna portree või kartoteegikapp mõjuvad põlistes majades nagu kodus. Võiks arvata, et need ongi alati siin olnud," viipab Kuuskemaa poolhämaras galeriis olevatele esemetele.

Kuigi tema baroklikus Haapsalu majas ei hakka elektripliit domineerima, ei loobu ta sealgi tänapäevastest mugavustest – küll aga tuuakse kujundusega esiplaanile vanad konstruktsioonid. Ehkki tal on kenake küünlajalgade kogu, ei protesti ta ei veevärgi ega elektrivalguse vastu: "Ma pole nii suur romantik, et vett ainult kaevust tooks." Olgugi nende mööblitükkide nooruspõlv jäänud sajandite taha ning nad pakuvad eeskätt esteetilist naudingut, ei arva Kuuskemaa, et asjad peaksid kaotama oma esmase funktsiooni: "Tool peab olema restaureeritud nii, et sellel saaks ka istuda. Kuid seevastu ristimiskannu on muidugi ebaeetiline kasutada lõbujoogi jaoks – see ei sobi!"

Vana vaip, kätepesunõu või vahvlirauad mõjuvad praegusaja ruumis omapäraselt. "Need meenutavad, et enne meid on samuti elatud ning millegagi hakkama saadud," mõtiskleb Kuuskemaa.

BAROKNE MAJAPIDAMINE: Oma suurtükk Jüri Kuuskemaal juba on, kuigi sobiva kaliibriga kuule veel mitte. See-eest on tal aga paras jagu tinast lauanõusid.

Foto: Mati Hiis