Ärimehest kunstikoguja eksponeerib Hausi galeriis eesti kunstnike võõrsil loodud maale.

Enn Kunila nimi on enamasti figureerinud ajalehtede ärikülgedel. Ta on osanik mitmes firmas, koos partneritega üks investeerimisfirma NG Invest suuromanikke.

Vähem on Enn Kunilat teatud kui kirglikku kunstikogujat, olgugi et ta on teinud seda juba 15 aastat. Ehk kuuldi sellest alles siis, kui tema kogust oli näitus Hiiumaa muuseumis. Ilmus ka põhjalik kataloog Ingrid Saha ja Hasso Krulli saatesõnaga. “Igatsuse ja kohalejõudmise” valikusse oma kogust on Kunila koondanud maale eesti kunstnike töödest, mis on sündinud välismaal, ja ka neid, mis kujutavad kodumaiseid motiive.

Eesti kunstnikel on tulnud ajaloo jooksul – kas siis huvist suurte kunstimaade vastu või olude sunnil – töötada välismaal. Kuid koduigatsus ei kadunud kuhugi. Eriti pärast 1905. aasta revolutsiooni sooviti kangesti jõuda vahepeatustega Pariisi, kuid seal olles taheti ilmtingimata jõuda tagasi kodumaale.

Näitusel on peidus pärle

Kunila huvi kunsti vastu algas lapsepõlves, mil ta nägi Kadrioru kunstimuuseumis Konrad Mäe maali. See huvi süvenes, kuni ta otsustas panna aluse oma kollektsioonile. “Päris algusest peale on kogu koostamisel olnud kaks printsiipi,” selgitab Kunila, “esiteks lähtuda sellest, kas töö mulle isiklikult meeldib või mitte. Loomulikult maitsed muutuvad, ma kuulan meelsasti nõu-andjate otsuseid, kuid ma ei näe mõtet korjata enda ümber töid, millega puudub isiklik suhe,” räägib ta. Näib, et Kunilal pole lähedast suhet nüüdisaja kunstiga, sest ta kogub peamiselt rahvuslikku traditsioonilist kunsti.

Kindlasti tasub Hausi galeriist läbi astuda – kogus on tõelisi eesti maalikunsti ajaloo pärle.