Ei tea, miks tuleb Nõukogude aega meenutavaid näitusi lainetena üksteise järel. Eesti Rahva Muuseum meenutab omaaegseid noorte suvepäevi, Kumus avati näitus “Kestav minevik. Nõukogude aja märgid uuemas Eesti kunstis”, Viljandis on aga avatud näitus Nõukogude aja mänguasjadest.

Francois Lyotard’il on essee pealkirjaga “Modernism kui lõpetamata projekt”, mida saab kohandada ka Nõukogude aja nostalgiale. Muide, Berliinis avati hiljuti terve muuseum, kus võib näha SDV-aegset atribuutikat, autosid, pakendeid jne.

Mänguasjad on juba iseenesest esemed, mis tekitavad eredaid mälestusi. Mul endalgi on kahju, et lõputute kolimiste käigus viskasid vanemad minu mänguasjad minema. Oma laste puhul olen ikka mõne ajastut sümboliseeriva mänguasja tallele pannud. Praegune Viljandi näitus keskendub peamiselt 1970.–1980. aastatel toodetud mänguasjadele, kuid peatub ka kaugemas minevikus, millest on ilmselt säilinud vähem materjali.

Toetun siin Tartu mänguasjamuuseumi teaduri Anneli Aavastiku uurimustele. Eesti ajal tootsid mänguasju peamiselt väikeomanike firmad, mille Nõukogude võim riigistas. Mänguasjatööstus taastus alles 1940. aastate teisel poolel, mil hakati taastama vanu hooneid ja tehnoloogiat. Tol ajal tekkis lisaks suurematele kombinaatidele ja vabrikutele ka riiklikke pisiettevõtteid artelle, millest paljud tegelesid ka mänguasjade tootmisega.

Anneli Aavastik kirjutab: “1950. aastatel toimus areng suurtööstuse loomise suunas: enamik artelle likvideeriti ning nende varad liideti mõne teise ettevõttega. Nii juhtus puidust mänguasju tootnud artelliga Hoog, mis ühendati mööbli eksperimentaalvabrikuga Standart, mõned vähesed pisiettevõtted kasvasid ise suurtootjateks, näiteks hiljem üheks Eesti ENSV tuntumaks mänguasjade valmistajaks kujunenud Salvo.”

Järgnevad kümnendid kujunesid mänguasjade tootmise kõrgperioodiks. Aavastiku andmetel ulatus näiteks Normas 1970. aastatel lelude (mängukannidele leiti ka uus nimi) aastatoodangu maht miljoni esemeni.

Lelusid valmistasid veel Estoplast, teeninduskombinaat Progress Narvas, Tartu mööblikombinaat, tootmiskoondise Koperaator filiaal Tartus ja mitmed teised.

Eesti kannid olid minev kaup üle kogu N Liidu. Peale esteetilise välimuse mõjus see, et tehti juba mitte ainult üleskeeratavad, vaid ka patareidega ja kaugjuhitavaid vigureid. Väga populaarsed olid kuukulgurid, mida toodeti Eestis lausa Moskva tellimusel. Hinnas olid ka Polümeeri vahtkummist elukad, Salvo nukud ja Tartu plasttoodete katsetehase kõristid.

Lapsed armastavad realismi

Minu enda lapsepõlv jäi aega, mil toodeti väga realistlikke autosid ja lasteraamatutes olid samuti realistlikud pildid Siima Sˇkopi “Pöial-Liisi” stiilis. Viljandi näitus meenutab mulle pigem oma laste lapsepõlve.

Olen uurinud laste maitse-eelistusi ja pean tõdema: 1960. aastatel, mil kogu kunst muutus tinglikumaks, tekkis ettekujutus, et kui lapsed joonistavad mitte-realistlikus stiilis, siis oleks nende fantaasia rikkalikum kui täiskasvanutel. Järelikult peavad ka nendele mõeldud mänguasjad ja raamatuillustratsioonid olema tinglikus laadis. Ometi armastavad lapsed just realismi, elulähedust, mis aitab neil paremini omandada täiskasvanute rolle.

Noh, nüüd täidab selle lünga, mis tekkis 1990. aastate alguses Eesti mänguasjatööstuse lagunemisel, välismaine nänn ja lastel polegi suurt midagi eestimaist, mida eelistada. Kahju, ka täiskasvanutele jääb ainult nostalgia lapsepõlve lelunduse vastu.