Ajanäitaja on kolinud ehtekategooriasse ja saanud staatusesümboliks.

10. oktoober 2007. Tuhatkond kellatöösturit hoiab ärevusest tooliservast kinni. Mõni kiikab randmel olevat ajanäitajat. Kohe-kohe kuulutatakse välja aasta kõige tublim, innovaatilisem ning edasipüüdlikum kellafirma. Viimaks kõlab mikrofonist kauaoodatud võitja nimi: “Raymond Weil!” Poolehoidjatel on põhjust aplodeerides püsti hüpata.

Samal ajal kui Šveitsi kellamogulid võtavad oma uute mudelitega rahvusvahelistel võistlustel mõõtu, leiutavad uusi käigumehhanisme, aitavad kella kahetasapinnalise sisu kolmetasapinnalisele elule, tundub kõrvaltvaatajatele kogu valdkonna sahmimine sama kauge kui Austraalia Eestist vaadates.

“Teate, mul on täiesti ükskõik, milline plastmassjubin mul randmel on! Mulle loevad teised väärtused,” võtab Eesti Raudtee eksomanik, kunstikoguja Guido Sammelselg mittefännide seisukoha põgusas telefoniintervjuus kärmelt kokku. Kellamaailma kirjutamata reeglid, mille järgi ajanäitaja on mehe ainuke ehe ning käekelli võiks olla vähemalt kolm, igaühe hinnaklass seejuures 10% omaniku auto hinnast, neid ei loksuta. Tõsi, Eestis tuntakse tegijat kellatagi.

Hüüdjaks hääleks kõrbes ei jää siiski ka vastasleer. Mida rohkem aetakse rahvusvahelise kaaluga äri ning arendatakse suhteid, seda tähtsamaks muutuvad kellad, juveelid, aksessuaarid. Saunajuttudel, mille peategelased suskavad Patek Philippe’id lõbu- ja puhkusereisideks randmelt seifi ning seavad need Venemaale ja Lääne-Euroopasse lennates taas randmele, on omajagu tõepõhja. Käekellade kollektsioonist, ajanäitajate hingeelust ning töökindlusest võiksid vesta paljud tuntud ja edukad äriliidrid. Tundub, et nad on ülekaalus.

Kasvav turg

Ka kellaärimeeste sõnul võtab kodumaine turg aasta-aastalt aina kõrgemaid tuure. Omajagu hoogu annab kellaärile juurde ka jõuluaja lähenemine. Võrdlemisi intiimse kingituse, 15 000-kroonisest hinnaklassist algava mehaanilise käekella kuju ja kaubamärgi soovitavad kellaärimehed kingi saajaga siiski eelnevalt kokku leppida.

Üks on selge: kvaliteetkellade müük on tõusuteel. Seda mitte ainult ühikute, vaid ka hinna poolest. “Kui rääkida statistikast, siis eksporditi 2006. aastal Šveitsist Eestisse u 11 000 kella – hind sealjuures kokku 14 miljonit krooni. Läti umbes 14 500 käekella maksumus ulatus aga 58 miljoni kroonini,” näitlikustab kellade hulgimüügifirma Balti Kell AS-i omanik Toivo Aalja kodumaise kellaäri kasvu.

Seoses nõudluse suurenemisega tuleb kohalikule turule mõõtu võtma ka maailma täpseim mehaaniline ajanäitaja Šveitsi kaubamärgilt Zenith. Tallinna kesklinna kaksiktornis asuva kella- ja juveelipoe omaniku Katrin Virkuse sõnul on kodumaine turg valmis kellavalikuks “isalt-pojale”. Rinda hakatakse pistma nii Tag Heueri, Raymond Weili, Omega kui ka teiste tuntud kvaliteetkaubamärkidega. Katrin Virkus konkurentsi ei karda, sest mõlema sugupoole esindajatele mõeldud Zenithi kellavalik kuulub nii disaini, ajaloo kui ka kvaliteedi poolest tõelisse meistriklassi. Üheksa kuud tööd ja 354 imepisikest 18 eri metallist detaili räägivad kvaliteedist nii sisu kui ka järelteeninduse osas. Kord üles keeratud kell peaks hea hoolduse puhul pärast esmakordset seadistamist töötama sada aastat järjest.

Näiteks kuu aega pärast kella ostmist saadetakse õnnelikule omanikule posti teel koju ka autentsust tõendav sertifikaat. Poolesajast tuhandest kroonist algava hinnaklassi puhul teistmoodi ilmselt ei sobikski.

Hind säilib

Nn replikaadid on Eesti kellaturul kahjuks liigagi päevakajaline teema. Kolmandat põlve kellassepa ametit pidava ja 29-aastase töökogemusega Heinar Kuuse sõnul püütakse talle iga päev parandada anda vähemalt kolme võltsitud kella. Välisreisidelt 2500 kuni 18 000 krooni eest soetatud replikaate pole asjatundajate sõnul siiski mõtet kokku osta.

Säärase ajamasina eluiga on häbemata lühike. “Mänguasju ma ei paranda,” on Kuusk jäänud kõigile keelitustele ja meelitustele vaatamata resoluutseks. Sõltumatu asjatundjana võib kogenud kellassepp kätt südamele pannes tunnistada, et 2500- ning 25 000-kroonisele kellale antakse peale tuntud nime Šveitsi päritoluga kaasa tõepoolest hea kvaliteet. Kauakestvast materjalist sisu, pikad tootmiskogemused ning meistritöö räägivad ise enda eest.

Teise-kolmanda või isegi viienda ringi käekellad pole ka Maarjamaal teab mis haruldus. Põhimõttel “kui tüdinen, müün sõbrale” on omanikku vahetanud paljud kvaliteetkellad.

Kolm suurmängijat

•• Šveits ekspordib kelli 137 mld Eesti krooni eest. Laias laastus valitsevad kellaturgu kolm luksuskaupadele spetsialiseerunud suurkorporatsiooni LVMH, Richemont ja Swatch.

•• Tänu ajaloole ning heale kvaliteedile on kellamaailmas esirinnas Šveits. Šveitsi majanduse ekspordimahu tabelis on kelladega seotud majandusharu suuruselt kolmas. Oma positsiooni ja kaubamärgi Swiss Made kaitsmiseks kuulub 90% Sˇveitsi kellatootjaid Šveitsi kellade föderatsiooni. Sˇveitsi kellade föderatsiooni andmeil kellatööstuse maht suureneb. Eelmisel aastal eksporditi Šveitsist kelli u 137 miljardi Eesti krooni väärtuses. 2007. aasta kokkuvõtteks oodatakse 10,9% kasvu.

•• Laias laastus jaguneb kellaturg kaheks: väärismetallist luksusajanäitajad ning moe- ja tavatarbekellad.

•• 55% Šveitsist eksporditud kelladest moodustasid terasest valmistatud ajanäitajad. Väärismetallist, sh kullast, valmistatud käekellade hulk moodustas eelmisel aastal kokku 5%.

•• Suurima mahuga kellaturg on vaieldamatult Aasias (43%), Euroopas (34%), Ameerikas (21%), Aafrikas (1%) ning Austraalias ja Okeaanias (1%).

Allikas: internet, Šveitsi kellade föderatsioon

Järelturg

Oksjonid Hongkongis

•• Antiigikaupmehe Andri Heidmetsa sõnul ei saa tõsisest kellade järelturust rääkida. “Üksikuid pakkujaid on küll olnud, aga ei midagi arvestatavat,” on mees veendunud. Pigem soovitab Heidmets rariteedihuvilistel vaadata ringi Hongkongi internetioksjonitel.

•• Virtuaalkeskkonna osturõõmudega koos tuleb aga vahel alla neelata mõru pill, kui soovitud ajamasin mõõtmetelt käele ei passi. Alt võib minna ka autentsusega. “Kui paberid, pass ja seerianumbrid ei lähe tehase omadega kokku, siis pole mõtet varuosi tellida,” meenutab Heinar Kuusk sõna otseses mõttes hammasrataste vahele jäänud klientide kogemusi.