Arvatavasti Eesti suurima õllepurgikogu omanik Margus Roosileht ei tea ka ise täpselt, kui palju tal erinevaid purke on, sest arvepidamine on kontrolli alt väljunud. «Kahe tuhande kanti peaks nende hulk vist ulatuma,» oletab kollektsionäär.

Praegu ongi Roosilehe kogu oma mahukuse tõttu mitmes kohas laiali: umbes kaheksasada purki on välja pandud Eesti õlleklubi Baltic Lasnamäel asuvas kontoris, tuhande ringis Tallinna Keskturu lähedal söögikohas Õlletorn ning mõned vedelevat tal ka kodus.

Kui Balticu klubis on purgid vaatamiseks seintele ritta seatud, siis Õlletornis on nendega paksult kaetud umbes ühe meetri laiune ja kümne meetri pikkune laealune võrk.

Eks ta õige ole: kui näiteks margi-, märgi- või õllesildikogujatel on suhteliselt lihtne oma varandus sahtlitesse või kappidesse paigutada, siis tühjad õllepurgid võtavad kõvasti ruumi. Ja kui juba selliseid ilusa väljanägemisega asju koguda, pole neid ju mõtet pööningul kastides hoida.

Enamasti peetakse õllepurkide kogumist teismeliste poiste kireks, praegu 35-aastane tallinlane Margus Roosileht alustas sellega aga alles Vene sõjaväest tulles.

«See oli 1989. aastal, kui meil hakkas rohkem liikuma välismaist kraami, kaasa arvatud purgiõlut. Mu ema töötas siis saunas ja sealt need esimesed purgid koju köögikapile tekkisid,» meenutab mees.

Esimesed tema valdusesse sattunud purgid olid veel kõvast plekist vormitud Soome Lahdenid ja Koffid. Kui neid oli kapi otsa kogunenud 15 ringis, võttis Margus Roosileht emalt kogumise üle ja kollektsioon hakkas kiiresti kasvama.

«Saja purgini jõudsin ikka väga ruttu. See oli ju selline metsik aeg, kui igaüks tõi kuskilt omal käel mingit õllemarki sisse. Praegu on valik stabiliseerunud ja enamik müügil olevaid purgiõllesid on kas kodumaised või siis ülemaailmselt tuntud brändid,» räägib Roosileht.

1990. aastate algust võibki vist pidada Eesti õllepurgikogumise tippajaks. 1990. aastate algul hakkas Margus Roosileht töö asjus käima Moskvas ja Peterburis ning sealt õllepurke kaasa tooma.

«Valik oli Eesti omaga võrreldes ikka palju suurem. Sain sealt näiteks ka Hiina ja Hongkongi purke,» imestab ta veel praegugi.

Roosileht tunnistab, et nii mõnigi kord tuli ette probleeme Vene tolliga, kes ei saanud aru, miks üks mees Eestisse tühje plekkpurke veab. «Aasiti, et tegemist on strateegilise metalli väljaveoga Venemaalt,» muigab ta.

Edasi läks kogumine sujuvalt, kuni kolm-neli aastat tagasi tekkisid probleemid purkide hoidmisega - kõik vabad seinad kodus olid purke täis. Kohta, kus kogu oma kollektsiooni eksponeerida, oli paraku väga raske leida. Pärast mitme paiga kaalumist jõudiski umbes pool varandust Õlletorni lae alla restile.

«Kui Õlletorni eelmine omanik polnud ekspositsioonist huvitatud, siis praegused omanikud haarasid mõttest kinni ning nüüdseks on sellest kujunenud üks selle paiga magneteid,» lausus Roosileht.

Õllepurke võib koguda nagu kõiki teisigi asju mitmesuguste põhimõtete järgi. Üks kogub konkreetse riigi, teine mõne sündmuse, näiteks spordivõistluse puhuks välja lastud purke, kolmas tahab aga kokku saada võimalikult erinevate riikide toodangunäidiseid.

Margus Roosileht nimetab end praegu veel kõigesööjaks: mida rohkem eri riike ja erisuguseid purke, seda parem. Kõige eksootilisemad on tema kogus näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi, Brasiilia, Hiina, Tuneesia ja Egiptuse õllepurgid. «Vähe liigub ka endiste Jugoslaavia vabariikide purke,» nendib ta. Roosilehel on üldse ligikaudu 50 riigi õllepurke, enim aga Saksamaa ja Poola omi.

Küsimusele, milline on tema kõige hinnalisem õllepurk, pole Roosilehel just lihtne vastata. «Eks need ole vist mõned kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate alguse Saksa purgid,» arvab ta.

Seda, kui palju raha ta on 15 aasta jooksul õllepurkide peale magama pannud, ei julge mees kokku arvutada. «Kõige rohkem olen ehk maksnud 20 krooni tühja purgi eest. Väga tihti olen maksnud umbes krooni purgi kohta, seda nii siin kui Venemaal,» hindab ta.

Kuigi Roosileht on ise Venemaalt ja teistest välisriikidest alati purke kaasa vedanud, peab sellise kogu muretsemiseks olema ka abiväge, tihti reisivaid «agente», näiteks mõni meremees.

«Kümme aastat oleme vahetust teinud ühe Vene kollektsionääriga. Teda huvitavad Eesti purgid, mida ta siis mööda maailma laiali saadab. Posti teel vahetasin mõnda aega purke ühe hispaanlasega,» kõneleb Roosileht. Ta on osalenud ka Poolas korraldatud Euroopa õllekollektsionääride kokkutulekul.

Oma hobi ei oska Margus Roosileht muud moodi seletada kui vastu küsida: miks üldse midagi kogutakse? «Ei ole ju tegelikult vahet, mida koguda, koguja on lihtsalt koguja!» leiab ta.

Teiste, rohkem harjumuspäraseid asju koguvate kollektsionääride negatiivset suhtumist pole Roosileht tundnud. «Kollektsionäär saab kollektsionäärist aru,» ütleb ta.

Maailmas pole haruldased ka kümnest tuhandest purgist koosnevad kogud, kuid Eesti oludes on Roosilehe kahetuhandene kollektsioon siiski märkimisväärne saavutus. «Tõsisemad kogujad, kel on tuhatkond erinevat õllepurki, saab Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel,» teab ta.

Ehkki ideaalset kohta, kus oma kogu täies hiilguses eksponeerida, pole Roosileht seni leidnud, ei kavatse ta selle hobiga veel nii pea lõpparvet teha - kahju oleks lihtsalt 15-aastasest tööst loobuda. «Üks on aga selge: oma uues korteris ma enam nendega Disneylandi tegema ei hakka,» lubab ta.

Esimene avalikkusele müügiks mõeldud purgiõlu Krueger’s Finest Beer jõudis lettidele 24. jaanuaril 1935 USA-s Virginias. Sama aasta lõpul tootis Ameerikas purgiõlut juba vähemalt 37 õlletööstust.

1935. aastast pärinev õllepurk müüdi 2003. aastal e-bay oksjonil 15 877,77 USA dollari eest.