10-aastane Leho Järvela ei võinud aimatagi, et tema huvi õllepudelitele kleebitud värviliste siltide vastu annab kunagi nii võimsa tulemuse. Praegu 39aastane mees nendib, et rohkem pole mõtet silte juurde koguda, sest kastid kollektsiooniga kipuvad juba elamist vallutama. Ometi jätkab Leho Järvela kirjavahetust teiste maadega, kus tal aastatega tekkinud sõbrad, kellega uusi õllesilte vahetatakse. Kui juba berofiil oled, ega siis kirest lihtsalt lahti saa.

Kunagi algusaegadel sobisid kogumiseks igasugused õlleetiketid, nüüd proovib Leho leida vaid haruldasi maid ja tehaseid. Juba pikemat aega ei kogu ta enam Poola, Tshehhi, Slovakkia, Saksa ja Hiina toodangut, sest nendes riikides ilmub õllemarke ja -sorte nii palju, et lihtsalt ei jõua silma peal hoida.

Esimesed õllesildid sai Leho Järvela seitsmekümnendate algul tädi käest, peamiselt Tshehhi õlle omi. Ja nagu poisikesed ikka, kogus ta nii, kuidas juhtus. Päris huvi tekkis alles 1989. aastal, siis, kui kool ja esimene töökoht klaasipuhujana ammu seljataga.

Leho viskab sõpradega siiani nalja, et kõigepealt puhus pudelid valmis ja siis läks õlut sisse valama. Praegu töötabki ta Saku õlletehase keedukojas, kus keedab virret.

Just 1989. aastal loodi ka klubi, mille liikmed koguvad igasugust õllega seotud kraami. Kollektsioneerimiseks kõlbavad õlleklaasid, klaasialused, etiketid, korgid, purgid ja reklaamidki. Klubi kannab nime Club Baltica. Aeg-ajalt korraldatakse kokkusaamisi, kus kire ohvrid vahetavad uudiseid ja istuvad ninapidi kogudes. Nende kaasad suhtlevad sel ajal omavahel. Kuigi algul on iga koguja tavaliselt lihtsalt õllesõber, jääb jook ise aja möödudes hoopis kõrvale. «Igasuguseid õllejoojate klubisid on Eestis mitmel poole, kuid kollektsionääride oma on ainult üks,» rõhutab Leho Järvela.

Algul püüdis Leho kokku saada kõik Eesti õlledega seotud sildid. Hiljem tekkis klubi vahendusel kontakt välismaailmaga ning huvi laienes. Tekkisid kirjasõbrad Leedus, Rootsis, Kanadas ja Soomes. Kasvasid nii tutvusring kui ka kogu. Kui kollektsioon väiksem oli, istuti tihti õhtuti naisega koos ja kleebiti silte kaustadesse. Millalgi aga kadus teiselpoolel ülevaade ära. Abikaasa oma mehe harrastuse pärast siiski ei kurda, sest teda ja kahte last pole selle kõrval unustatud.

Ise on Leho suutnud kokku koguda 30 000 sildi ringis, ülejäänud 120 000 on pärandus klubi eelmiselt presidendilt. Kadunud president ja tema põlvkonnakaaslased tegelevad teadliku sildikogumisega juba viiekümnendatest aastatest. Leho arvab, et üks vanahärra jõuab varsti temast ka ette. «Seda ausal moel, mitte päranduse abil nagu mina. Ma ise saadan talle ka kõik etiketid, mida ma kuhugi paigutada ei oska,» kinnitab ta.

Õllesilte on Järvela kogus 160 maalt. Huvitavamad on eksootilised saared ja pisiriigid, ka Aafrika riigid, nagu Zaire ja Sambia. Kõige põnevamad on aga tehastele tehtud eritellimused, kui mingi firma või isik laseb välja omanimelise õlle. Ja igasuguste ühekordsete ürituste õlled. Kõiki silte pole mehel õnnestunudki süsteemi saada, sest aega ei jätku. Peale muu on harrastus üsna kulukas: tuleb ju osta mapid ja kiled, paber ja liim.