Viimastel aastatel mööda maailma laiali valgunud odav raha on lisaks aktsiabörsidele hakanud purustama rekordeid ka kunstioksjonitel.
Seepärast räägitakse investeerimisobjektidena aina enam ka veidi harjumatutest esemetest. Näiteks viiulitest. 16. mail 2006 müüdi Hammeriks hüütav stradivaarius – nimi tuleb pilli esimese teadaoleva omaniku, 19. sajandi Rootsi kollektsionääri Christian Hammeri järgi – New Yorgis Christie’si oksjonil tundmatule ostjale 3,544 miljoni USA dollari eest. Enamasti ei vaheta aga tippviiulid omanikku oksjonil, vaid erikaupmeeste vahendusel.
Antonio Stradivari (1644– 1737) ongi üks kahest nüüdisajal enim hinnatud viiulimeistrist. Teine on Giuseppe Guarneri del Gesù (1698–1744). Tuleb aga mainida, et aja jooksul mood muutub. Varem hinnati näiteks Nicolò Amati (1596–1684) ja austerlase Jacob Staineri (u 1617– 1683) pillide kõla samaväärseks või paremakski.
Nii püüdiski mullune uuring* välja selgitada, mil määral võiks arvestada viiuli kui investeeringuga. Ühtse viiulite hinnaindeksi koostamise muudab keeruliseks asjaolu, et “buumiperioodidel” võib müüki tulla paremaid instrumente.
Välja tuli, et ka tipptasemega viiulite hinna reaalne tõus – mis arvestab inflatsiooni – jääb alla aktsiaindeksitele ning kunstiteoste hinna kasvule. Kui kunsti reaalhind on alates 1980. aastast kerkinud 7,74%, siis viiulitel pea kaks korda vähem – 4%. Erandiks on Stradivari ja Guarneri del Gesù kätetöö, mille reaalhind on samal ajavahemikul tõusnud 6,92%. Tasub aga mainida, et kui alustada võrdlust näiteks aastast 1970 – nagu tehti tunamulluses The Economisti artiklis –, ületab viiulite tootlus USA suurimaid ettevõtteid koondava aktsiaindeksi S&P500 tootlust üle kahe korra – 1970-ndatel ei käinud börsi käsi just kõige paremini. Samal ajal ei arvestanud The Economist aktsiaindeksi tootluse puhul dividenditulu.
Uuringus võeti eraldi vaatluse alla vana Itaalia koolkonna (1574–1850), uue Itaalia koolkonna (1820–1979) ja Prantsuse koolkonna (1783–1948) valmistatud viiulid. Üheks nende teistest kiirema kallinemise põhjuseks nimetavad uuringu autorid asjaolu, et need viiulid liiguvad aina enam rikaste amatööride, kollektsionääride ja muuseumide valdusse, mistõttu turule jääb neid üha vähem. Seejuures tuleb aga arvestada sedagi, et enamik kollektsionääre laenab oma pille muusikutele välja.
Töövahend või iluasi?
Viiulite hinna kolmel viimasel aastakümnel suhteliselt aeglase tõusu põhjuseks võib pidada seda, et eeskätt on tegemist siiski töövahenditega, mille väärtust investeeringuna peetakse pigem teisejärguliseks. Siiski võivad investorid arvestada, et viiulite hinna tõus on uuringus võrreldud investeerimisobjektide omast märksa stabiilsem. Ka on hindade liikumine seotud aktsiaturgudega vastasmärgiliselt, andes nii võimaluse riske maandada.
Uue Itaalia koolkonna viiulite hinnad kasvavad vana Itaalia koolkonna omadest (kui Stradivari ja Guarneri del Gesù välja arvata) kiiremini. Üks põhjuseid peitub ilmselt asjaolus, et vanade meistrite instrumentide hinnatase jääb vaid tippmuusikute käeulatusse. Ning nagu möönab viiuldaja Ruggiero Ricci, enamiku inimeste kõrvad ei tee stradivaariuse ja moodsa koolkonna tippviiulite kõlal vahet.
Tippviiulid on tavamuusiku jaoks liiga kallid
•• Ülikalleid Stradivariuse või Guarneri del Gesù viiuleid saavad endale lubada vaid vähesed muusikud. Ka hulga teiste tippmeistrite pillide hinnad jäävad muusikainimeste rahakotiga võrreldes astronoomilistesse kõrgustesse.
•• 32-aastane Briti tšellist Jamie Walton kogus mullu kokku sündikaadi, mis ostis talle 1,7 miljoni dollari eest Giuseppe Guarneri filius Andreae tšello. “Esimesest noodist teadsin, et pean selle saama,” põhjendas ta.
•• Viiuleid ja muid haruldasi keelpille ostavad aga ka Euroopa pangad, Aasia firmad ja rikkad kollektsionäärid, ajades omakorda hindu üles.
•• Nii mängibki aina rohkem viiuldajaid instrumentidel, mille nad on mõne kollektsionääri või investeerimisfirma käest laenanud. Muusik maksab sel juhul tavaliselt viiuli hoolduskulude ja kindlustuse eest (viimane moodustab umbes 1% pilli maksumusest aastas).
•• Laenulepingusse võib kuuluda ka lisaklausleid. Näiteks Chicago firma Bein & Fushi, kelle instrumentidel – koguväärtusega 35 miljonit dollarit – mängib umbes veerandsada muusikut, kohustab neid igal aastal investorite ees esinema.
* Graddy, K.; Margolis, P. Fiddling with value:
Violins as an investment? Centre for Economic Policy Reasearch Discussion Paper No. 6583. November 2007
