Aardekütid varastasid eesti rahva ajaloost suure suutäie
Kolm aastat tagasi tabas Eesti ajalooteadlasi šokk. Rae vallas Salu külas asuv kultuurimälestis, kus eelmisel päeval alustati väljakaevamisi, oli öösel
metalliotsijaga läbi songitud ja selle kultuurikiht jäädavalt hävitatud, kirjutab Tiiu Põld.
Samal sügisel sai selgeks, et kutsumata külalised olid tol ööl varastanud suure suutäie maailma ainulaadsest viikingiaegsest hõbeaardest, aga ka eesti rahva ajaloost.
Tallinnast 29 kilomeetri kaugusele jääva Salu küla Annukse kinnistul asuvas ajaloolises Ubina asulas (väljakaevamiste paigas) nägi Eesti Ajaloo Instituudi, Muinsuskaitseameti ja Ajaloomuuseumi töötajatest koosnev ekspertgrupp 2005. aasta 4. mail 30–40 musta auku, mille võis jätta metallidetektor.
Aukudele oli visatud maskeerimiseks kuivi heinatuuste, mõned kohad olid miskipärast tähistatud väikeste kivikuhilatega.
Songermaalt avastati ka kahe-kolme inimese jalatsi-, eemalt autojäljed. Väga ebameeldiv oli ekspertidele fakt, et aardekütid olid oma musta töö tegemisel kasutanud ka nende tööriistu – labidaid ja sõelu –, mis eksperdid olid eelmisel õhtul küüni varjule viinud.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektori Ants Krauti väitel nägid nad eelmisel päeval kaevetööde läheduses tiirutamas üht sõiduautot, millel ei saanud sinna asja olla. Auto tegi kiire manöövri ja kadus. Õnneks jõuti selle number üles kirjutada.
Kuid kõige hullem oli Ajaloomuuseumi teadusdirektori Ivar Leimuse sõnul see, et rikuti leiukoht. «Kui kuskil on aare leitud, tuleb see välja võtta. Kui meie ei võta, võtab keegi teine. Ma arvasin tõesti, et saime aarde kätte, ka potipõhja. Aga näete, kellelgi metallidetektoriga vedas,» rääkis Leimus.
Samas, mida täielikum on leid, seda suurem on Leimuse väitel selle ajalooline väärtus. «Täielik tähendab kogu konteksti. Kogu leiukohta ja aaret uurides saame ka midagi inimeste mõttemaailmast teada,» lisas Leimus.
Kuigi asjatundjatel oli aardeküttide käigust meel mõru, ei tohtinud lasta end sellest heidutada. Tööd jätkusid. Kahe nädala jooksul leiti rikutud paigast ligi kolmsada 10.–12. sajandist pärit münti, mille seas oli saksa, inglise, taani, araabia, ungari ja rootsi rahasid.
Dortmundi oksjonile
Ajaloo Instituudi mündikogu hoidja Mauri Kiudsoo sõnul oli leid äärmiselt unikaalne, sest kogu maailmas on selliseid kirjas väga vähe. Seejuures on neli aaret leitud Harjumaalt, üks Virumaalt ja vaid kaks väljastpoolt Eestit.
Paraku polnud Ubina hõbeaare siiski täiuslik. Leimuse sõnul levisid 2005. aasta suvel kuulujutud, et osa aardest on juba varem leitud ja ka maha müüdud. Aga seda oli raske uskuda, sest Leimus oli kaevetöödel alates kolmandast päevast kohal, pealegi oli seal pärast intsidenti öövalve.
Kuid ühel päeval sai Leimus oma Saksa kolleegilt äreva teate, nagu ikka siis, kui Baltikumist või Skandinaavia maadest midagi põnevat oksjonile tuleb.
Mitu kuud hiljem selgus, et Dortmundi mündioksjonil kavatseti maha müüa üht osa Ubina hõbeaardest.
Saksa mündikaupmees
Eelmise aasta septembris luges prokurör Triin Bergmann Harju maakohtus ette süüdistusakti, mille kohaselt pärnakas Maido Kättmann (47, varasem nimi Käsik) kasutas metallidetektorit ja kaevas maa seest välja 108 hõbemünti, ühe hõbeehte ja ühe hõbekangi.
Lisaks vargusele süüdistatakse Kättmanni ka kultuurimälestise kultuurikihi rikkumises ja teadusliku informatsiooni hävitamises.
108st mündist 42 (hind 8175 eurot ehk 127 906 krooni) on kohtutoimiku juures kui asitõendid. Mündid saadi tänu Eurojustile kätte Saksamaa oksjonilt, kuhu need süüdistuse järgi jõudsid Kättmanni käe läbi.
Kättmann pole süüd omaks võtnud. Läinud kolmapäevasel kohtuistungil kinnitas tema süütust ka varem Eestis, kuid 1998. aastast Saksamaal elav mündikaupmees Walter Augsburger (60), Kättmanni vana tuttav.
Selle tunnistaja väitel olid kõik tema enda poolt, kuid Kättmanni nimel 2005. aasta sügisel oksjonile saadetud viikingiaegsed mündid tema omad. Kättmann oli neid üksnes mitu kuud enne oksjonile saatmist välja valinud, töödelnud, tema poes pildistanud ja pilte ka failidena edasi saatnud.
Küsimuste küsimus oli, miks müüs Augsburgeri münte Kättmann? Augsburgeri väitel sellepärast, et Kättmann tunneb viikingiaegseid münte ja Kättmann tegi tema eest mahuka töö ära. Vastavalt nende omavahelisele kokkuleppele pidi Kättmann saama vaeva eest 10–15% oksjoni müügitulust.
«Mündid on mahukas asi, neist pole võimalik kõike teada,» selgitas Augsburger. «Mina näiteks ei tunne Rooma ega ka viikingiaegseid münte. Pealegi polnud oksjonile saadetud mündid ju mingid haruldused! Saksamaal oli palju linnu, kus münte vermiti.»
Ent miks Augsburger ei püüdnud 8175 eurole hinnatud ja oksjonile saadetud, kuid sealt Saksa politsei poolt ära võetud münte politseist tagasi saada? Ja miks pole Augsburger varem kordagi öelnud, et need olid tema mündid?
Neile küsimustele prokurör Bergmann Augsburgerilt konkreetset vastust ei saanud, küll vabandas Augsburger hiljem oma puterdamist kehvavõitu tervisega.
Kiudsoo sõnul on arheoloogiamälestisi rüüstatud metallidetektoritega juba 1970. aastate teisest poolest alates. Ent viimasel aastakümnel on röövkallaletungid muinsuskaitseobjektidele sagenenud.
«Metallidetektoritega varustatud õnnekütte on tõenäoliselt paarisaja ringis,» kirjutab Kiudsoo ajalehes Sirp. «Isehakanud arheoloogide näol on tegemist meie ajaloo füüsiliste hävitajatega, kes juhinduvad oma tegevuses üksnes kasuahnusest. Neil on ainult üks eesmärk: leida väärtuslikke muinasesemeid ning need kusagil võimalikult kallilt maha müüa.»
Tants metalliotsijaga
Ivar Leimuse sõnul on vanade muististe otsimine tore hobi, kui see ei lähe seadusega vastuollu. «Paraku ei piirdu paljud inimesed sellega, et kui nad mingi asjakese leiavad, siis ütlevad endale STOPP. Et ma kutsun nüüd muinsuskaitsjad, las nad vaatavad, kontrollivad ja võtavad kaitse alla,» tõdeb ta.
«Aga ei – nemad peavad kõik asjad maa seest järjest välja kaevama ja siis maha müüma,» jätkab Leimus. «Võimalikult kallilt ja võimalikult kaugele. See on ajalooteaduse hävitamine. Rootsis muide on asjaarmastajatel aarete otsimine keelatud.»
Kiudsoo väitel on tulemuseks Eesti ajaloo seisukohalt ülioluliste ja -väärtuslike ajaloo algallikate haihtumine Lääne-Euroopa oksjoniturgudel.
Kuidas meie vara satub välismaa oksjonile?
«Ikka mustade arheoloogide käe läbi, kellel on oma kanalid,» kinnitab Leimus. «Aga egas oksjonid pea teadma, kust kaup tuli. Mõeldakse, mis see meie asi on, ja kogu lugu. Midagi ei saa teha. Samas, kui mõnel inimesel on jamad, ega siis temaga enam äri ka tehta.»
Leimus leiab, et aareteotsijate vastu võitlemiseks peaks ka seadust karmistama.
«Seadus ei lase metallidetektorit ära keelata, sest igal inimesel on ju õigus asja omada,» tõdeb ta.
«Metsamehed ja põllumehed peavad ka metalliotsijat kasutama, et otsida puutüvest kilde või põllult kaduma läinud traktoriosi. Metallidetektori kasutamist peaks kindlasti reguleerima. Seda on ka arutatud – tehtud seaduseelnõusid, aga need pole kuskile jõudnud, sest on palju vastuväiteid.»
Kommentaar
Ants Kraut
muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor
Muinsuskaitsjate, arheoloogide ja aardeküttide teed on ristunud enne käimasolevat kriminaalprotsessi kohtusaalis juba mitmel varasemal korral, seda nii politsei, muinsuskaitsjate kui ka nn mustade arheoloogide ehk illegaalsete aardeküttide enda algatusel. Aeg alates 2004. aastast on just selle poolest «teguderohke» olnud.
Augustis 2004 teatati Võrumaalt kultuuriväärtusega leiu võimalikust rikkumisest kolme isiku poolt. Algatatud kriminaalmenetlus lõpetati, sest kaitsealuse muistise rüüstamist ei olnud võimalik raudselt tuvastada.
Küll karistas muinsuskaitseamet neid tegelasi väärteo eest 70 ja 35 trahviühiku suuruses summas. Põhjus – nad olid välja kaevanud kultuuriväärtusega mündid ja rikkunud aarde leiukoha.
See karistus vaidlustati. Kuigi aardekütid pääsesid vastutusest, jäid alles asja uurimisel kogutud materjalid, telefonikõnede salvestused ja kõneeristused, mis selgelt tõendavad küünilist suhtumist.
2004. aasta kevadsuvel eemaldasid samad tegelased Harjumaal metallidetektoreid kasutades enam kui 400 mündist koosneva hõbeaarde. Muinsuskaitseamet ei olnud nõus neile leiutasu maksma enne leiukoha andmete täpsustamist.
See aardeküttidele ei meeldinud ja nad kaebasid ameti väidetava tegevusetuse peale Tallinna halduskohtusse.
Pika protsessimise lahenduseks soovitas arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu maksta meestele leiutasu siiski välja, kuid mitte leiu muinsusväärtuse alusel, vaid n-ö tunnustusena leiu üleandmise eest.
Kuid kaebajate väitel polevat rohkem kui 50 000-kroonine leiutasu isegi nende otseseid kulutusi katnud. Mis teha – kallis hobi see aardeotsimine.
Samal ajal kui nimetatud protsessid käisid ja Harjumaal pandi toime uus aardeleiu vargus, arutati muinsuskaitseametis ümarlaua taga metallidetektorite kasutamist. Tehti hulk ettepanekuid. Kuni need ettepanekud seadusesse jõuavad, on aga muististe rüüstamine jätkunud.
Seni tuleb loota kõige enam maaomanike, omavalitsusametnike, politseinike, kaitseliitlaste ja teie kõigi abile. Vaadake, kes mis eesmärgil teie maal liigub ja mida ta seal toimetab.
Kolm aastat tagasi tabas Eesti ajalooteadlasi šokk. Rae vallas Salu külas asuv kultuurimälestis, kus eelmisel päeval alustati väljakaevamisi, oli öösel
metalliotsijaga läbi songitud ja selle kultuurikiht jäädavalt hävitatud, kirjutab Tiiu Põld.
Samal sügisel sai selgeks, et kutsumata külalised olid tol ööl varastanud suure suutäie maailma ainulaadsest viikingiaegsest hõbeaardest, aga ka eesti rahva ajaloost.
Tallinnast 29 kilomeetri kaugusele jääva Salu küla Annukse kinnistul asuvas ajaloolises Ubina asulas (väljakaevamiste paigas) nägi Eesti Ajaloo Instituudi, Muinsuskaitseameti ja Ajaloomuuseumi töötajatest koosnev ekspertgrupp 2005. aasta 4. mail 30–40 musta auku, mille võis jätta metallidetektor.
Aukudele oli visatud maskeerimiseks kuivi heinatuuste, mõned kohad olid miskipärast tähistatud väikeste kivikuhilatega.
Songermaalt avastati ka kahe-kolme inimese jalatsi-, eemalt autojäljed. Väga ebameeldiv oli ekspertidele fakt, et aardekütid olid oma musta töö tegemisel kasutanud ka nende tööriistu – labidaid ja sõelu –, mis eksperdid olid eelmisel õhtul küüni varjule viinud.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektori Ants Krauti väitel nägid nad eelmisel päeval kaevetööde läheduses tiirutamas üht sõiduautot, millel ei saanud sinna asja olla. Auto tegi kiire manöövri ja kadus. Õnneks jõuti selle number üles kirjutada.
Kuid kõige hullem oli Ajaloomuuseumi teadusdirektori Ivar Leimuse sõnul see, et rikuti leiukoht. «Kui kuskil on aare leitud, tuleb see välja võtta. Kui meie ei võta, võtab keegi teine. Ma arvasin tõesti, et saime aarde kätte, ka potipõhja. Aga näete, kellelgi metallidetektoriga vedas,» rääkis Leimus.
Samas, mida täielikum on leid, seda suurem on Leimuse väitel selle ajalooline väärtus. «Täielik tähendab kogu konteksti. Kogu leiukohta ja aaret uurides saame ka midagi inimeste mõttemaailmast teada,» lisas Leimus.
Kuigi asjatundjatel oli aardeküttide käigust meel mõru, ei tohtinud lasta end sellest heidutada. Tööd jätkusid. Kahe nädala jooksul leiti rikutud paigast ligi kolmsada 10.–12. sajandist pärit münti, mille seas oli saksa, inglise, taani, araabia, ungari ja rootsi rahasid.
Dortmundi oksjonile
Ajaloo Instituudi mündikogu hoidja Mauri Kiudsoo sõnul oli leid äärmiselt unikaalne, sest kogu maailmas on selliseid kirjas väga vähe. Seejuures on neli aaret leitud Harjumaalt, üks Virumaalt ja vaid kaks väljastpoolt Eestit.
Paraku polnud Ubina hõbeaare siiski täiuslik. Leimuse sõnul levisid 2005. aasta suvel kuulujutud, et osa aardest on juba varem leitud ja ka maha müüdud. Aga seda oli raske uskuda, sest Leimus oli kaevetöödel alates kolmandast päevast kohal, pealegi oli seal pärast intsidenti öövalve.
Kuid ühel päeval sai Leimus oma Saksa kolleegilt äreva teate, nagu ikka siis, kui Baltikumist või Skandinaavia maadest midagi põnevat oksjonile tuleb.
Mitu kuud hiljem selgus, et Dortmundi mündioksjonil kavatseti maha müüa üht osa Ubina hõbeaardest.
Saksa mündikaupmees
Eelmise aasta septembris luges prokurör Triin Bergmann Harju maakohtus ette süüdistusakti, mille kohaselt pärnakas Maido Kättmann (47, varasem nimi Käsik) kasutas metallidetektorit ja kaevas maa seest välja 108 hõbemünti, ühe hõbeehte ja ühe hõbekangi.
Lisaks vargusele süüdistatakse Kättmanni ka kultuurimälestise kultuurikihi rikkumises ja teadusliku informatsiooni hävitamises.
108st mündist 42 (hind 8175 eurot ehk 127 906 krooni) on kohtutoimiku juures kui asitõendid. Mündid saadi tänu Eurojustile kätte Saksamaa oksjonilt, kuhu need süüdistuse järgi jõudsid Kättmanni käe läbi.
Kättmann pole süüd omaks võtnud. Läinud kolmapäevasel kohtuistungil kinnitas tema süütust ka varem Eestis, kuid 1998. aastast Saksamaal elav mündikaupmees Walter Augsburger (60), Kättmanni vana tuttav.
Selle tunnistaja väitel olid kõik tema enda poolt, kuid Kättmanni nimel 2005. aasta sügisel oksjonile saadetud viikingiaegsed mündid tema omad. Kättmann oli neid üksnes mitu kuud enne oksjonile saatmist välja valinud, töödelnud, tema poes pildistanud ja pilte ka failidena edasi saatnud.
Küsimuste küsimus oli, miks müüs Augsburgeri münte Kättmann? Augsburgeri väitel sellepärast, et Kättmann tunneb viikingiaegseid münte ja Kättmann tegi tema eest mahuka töö ära. Vastavalt nende omavahelisele kokkuleppele pidi Kättmann saama vaeva eest 10–15% oksjoni müügitulust.
«Mündid on mahukas asi, neist pole võimalik kõike teada,» selgitas Augsburger. «Mina näiteks ei tunne Rooma ega ka viikingiaegseid münte. Pealegi polnud oksjonile saadetud mündid ju mingid haruldused! Saksamaal oli palju linnu, kus münte vermiti.»
Ent miks Augsburger ei püüdnud 8175 eurole hinnatud ja oksjonile saadetud, kuid sealt Saksa politsei poolt ära võetud münte politseist tagasi saada? Ja miks pole Augsburger varem kordagi öelnud, et need olid tema mündid?
Neile küsimustele prokurör Bergmann Augsburgerilt konkreetset vastust ei saanud, küll vabandas Augsburger hiljem oma puterdamist kehvavõitu tervisega.
Kiudsoo sõnul on arheoloogiamälestisi rüüstatud metallidetektoritega juba 1970. aastate teisest poolest alates. Ent viimasel aastakümnel on röövkallaletungid muinsuskaitseobjektidele sagenenud.
«Metallidetektoritega varustatud õnnekütte on tõenäoliselt paarisaja ringis,» kirjutab Kiudsoo ajalehes Sirp. «Isehakanud arheoloogide näol on tegemist meie ajaloo füüsiliste hävitajatega, kes juhinduvad oma tegevuses üksnes kasuahnusest. Neil on ainult üks eesmärk: leida väärtuslikke muinasesemeid ning need kusagil võimalikult kallilt maha müüa.»
Tants metalliotsijaga
Ivar Leimuse sõnul on vanade muististe otsimine tore hobi, kui see ei lähe seadusega vastuollu. «Paraku ei piirdu paljud inimesed sellega, et kui nad mingi asjakese leiavad, siis ütlevad endale STOPP. Et ma kutsun nüüd muinsuskaitsjad, las nad vaatavad, kontrollivad ja võtavad kaitse alla,» tõdeb ta.
«Aga ei – nemad peavad kõik asjad maa seest järjest välja kaevama ja siis maha müüma,» jätkab Leimus. «Võimalikult kallilt ja võimalikult kaugele. See on ajalooteaduse hävitamine. Rootsis muide on asjaarmastajatel aarete otsimine keelatud.»
Kiudsoo väitel on tulemuseks Eesti ajaloo seisukohalt ülioluliste ja -väärtuslike ajaloo algallikate haihtumine Lääne-Euroopa oksjoniturgudel.
Kuidas meie vara satub välismaa oksjonile?
«Ikka mustade arheoloogide käe läbi, kellel on oma kanalid,» kinnitab Leimus. «Aga egas oksjonid pea teadma, kust kaup tuli. Mõeldakse, mis see meie asi on, ja kogu lugu. Midagi ei saa teha. Samas, kui mõnel inimesel on jamad, ega siis temaga enam äri ka tehta.»
Leimus leiab, et aareteotsijate vastu võitlemiseks peaks ka seadust karmistama.
«Seadus ei lase metallidetektorit ära keelata, sest igal inimesel on ju õigus asja omada,» tõdeb ta.
«Metsamehed ja põllumehed peavad ka metalliotsijat kasutama, et otsida puutüvest kilde või põllult kaduma läinud traktoriosi. Metallidetektori kasutamist peaks kindlasti reguleerima. Seda on ka arutatud – tehtud seaduseelnõusid, aga need pole kuskile jõudnud, sest on palju vastuväiteid.»
Kommentaar
Ants Kraut
muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor
Muinsuskaitsjate, arheoloogide ja aardeküttide teed on ristunud enne käimasolevat kriminaalprotsessi kohtusaalis juba mitmel varasemal korral, seda nii politsei, muinsuskaitsjate kui ka nn mustade arheoloogide ehk illegaalsete aardeküttide enda algatusel. Aeg alates 2004. aastast on just selle poolest «teguderohke» olnud.
Augustis 2004 teatati Võrumaalt kultuuriväärtusega leiu võimalikust rikkumisest kolme isiku poolt. Algatatud kriminaalmenetlus lõpetati, sest kaitsealuse muistise rüüstamist ei olnud võimalik raudselt tuvastada.
Küll karistas muinsuskaitseamet neid tegelasi väärteo eest 70 ja 35 trahviühiku suuruses summas. Põhjus – nad olid välja kaevanud kultuuriväärtusega mündid ja rikkunud aarde leiukoha.
See karistus vaidlustati. Kuigi aardekütid pääsesid vastutusest, jäid alles asja uurimisel kogutud materjalid, telefonikõnede salvestused ja kõneeristused, mis selgelt tõendavad küünilist suhtumist.
2004. aasta kevadsuvel eemaldasid samad tegelased Harjumaal metallidetektoreid kasutades enam kui 400 mündist koosneva hõbeaarde. Muinsuskaitseamet ei olnud nõus neile leiutasu maksma enne leiukoha andmete täpsustamist.
See aardeküttidele ei meeldinud ja nad kaebasid ameti väidetava tegevusetuse peale Tallinna halduskohtusse.
Pika protsessimise lahenduseks soovitas arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu maksta meestele leiutasu siiski välja, kuid mitte leiu muinsusväärtuse alusel, vaid n-ö tunnustusena leiu üleandmise eest.
Kuid kaebajate väitel polevat rohkem kui 50 000-kroonine leiutasu isegi nende otseseid kulutusi katnud. Mis teha – kallis hobi see aardeotsimine.
Samal ajal kui nimetatud protsessid käisid ja Harjumaal pandi toime uus aardeleiu vargus, arutati muinsuskaitseametis ümarlaua taga metallidetektorite kasutamist. Tehti hulk ettepanekuid. Kuni need ettepanekud seadusesse jõuavad, on aga muististe rüüstamine jätkunud.
Seni tuleb loota kõige enam maaomanike, omavalitsusametnike, politseinike, kaitseliitlaste ja teie kõigi abile. Vaadake, kes mis eesmärgil teie maal liigub ja mida ta seal toimetab.
