Šifara: pooled antiigipoed panevad peagi uksed kinni
Kuigi mujal maailmas on laenukriisiga seoses märgata rikkamate inimeste suuremat huvi kunsti vastu, siis Eestis tegijate enda sõnul seda täheldada ei saa, pigem lähevad asjad allamäge.
„Ma arvan, et 99 protsendil antikvariaatidest lähevad asjad allamäge. Kardan, et pooled müüjad panevad sügisel oma uksed kinni,“ ennustas Tallinna vanalinnas kunsti- ja antiigigaleriid pidava OÜ Shifara juht ja omanik Šifara Hindrekson.
Mees selgitas olukorda, tõmmates paralleeli kinnisvaraga. „Need, kes siit kunsti ostsid, ajasid hinnad põhjendamatult kalliks. Inimesed kujutasid ette, et nad saavad selle kasuga edasi müüa nagu kinnisvara, aga see ei tule enam välja.“
Hindrekson rääkis, et kallimaid teoseid enam ei osteta, kuna raha kulutatakse mujale, otstarbekamalt. Nüüd, kus hinnad on lakke aetud, ei ole teostele enam ostjaid. Eriti raske on olukord Eesti kunstiga, mida ei õnnestu müüa ka välismaale.
„Nüüd tuuakse müüki lihtsamaid asju. Tuuakse isegi plakateid ja Indias valmistatud Euroopa kunstnike tööde koopiaid,“ sõnas ta, lisades, et kallimalt läheksid müügiks ilmselt siiski Euroopa tasemel kunst või esemed, samuti vene, hiina ja ameerika kunst.
„Aga praegu üritab igaüks mis tahes vahenditega kuidagi teenida. Näiteks tahab Sander (Mart Sander – toim) korraldada oma esimese kunstioksjoni, kuid kui tema kataloogi vaadata, siis ei vasta seal pakutav normaalsetele arusaamadele kunstist,“ oli Hindrekson pahane.
Kunstimüüja sõnul on Eestis palju head kunsti ja seda ka vaikselt müüakse. „Kui kõik palju müüa ei saa, siis veidi ikka, ja sellega elatakse ära,“ märkis ta.
Paremaid aegu on Hindreksoni hinnangul majanduse tsüklilisust arvestades oodata kaheksa aasta pärast. „Enne aga arvan, et langeme 1998. aasta tasemele. Me sõltume maailmast ja Eesti ei saa sinna midagi parata,“ arvas ta.
Peamiselt kollektsionääridele nipsasjakestest antiiki müüv Raeantiik OÜ kaasomanik Voldemar Trei märkis, et tema äri läheb normaalset rada pidi.
„Mul midagi väga eksklusiivset ei ole, müün näiteks münte, medaleid, Balti vana hõbedat jne, kuid kui kollektsionääril raha on, siis ostab ta kaupa endiselt. Mingit suurt tõusu näha ei ole, aga ei ole ka langust. Töötame endist viisi,“ rääkis Trei.
Tema sõnul on muutus toimunud ostjate kontingendis. Kui varem oli antiigipoes palju välismaalastest ostjaid, siis nüüd on raha ka eestlastel, kes järjest enam on nõus seda ka välja käima.
Kuigi mujal maailmas on laenukriisiga seoses märgata rikkamate inimeste suuremat huvi kunsti vastu, siis Eestis tegijate enda sõnul seda täheldada ei saa, pigem lähevad asjad allamäge.
„Ma arvan, et 99 protsendil antikvariaatidest lähevad asjad allamäge. Kardan, et pooled müüjad panevad sügisel oma uksed kinni,“ ennustas Tallinna vanalinnas kunsti- ja antiigigaleriid pidava OÜ Shifara juht ja omanik Šifara Hindrekson.
Mees selgitas olukorda, tõmmates paralleeli kinnisvaraga. „Need, kes siit kunsti ostsid, ajasid hinnad põhjendamatult kalliks. Inimesed kujutasid ette, et nad saavad selle kasuga edasi müüa nagu kinnisvara, aga see ei tule enam välja.“
Hindrekson rääkis, et kallimaid teoseid enam ei osteta, kuna raha kulutatakse mujale, otstarbekamalt. Nüüd, kus hinnad on lakke aetud, ei ole teostele enam ostjaid. Eriti raske on olukord Eesti kunstiga, mida ei õnnestu müüa ka välismaale.
„Nüüd tuuakse müüki lihtsamaid asju. Tuuakse isegi plakateid ja Indias valmistatud Euroopa kunstnike tööde koopiaid,“ sõnas ta, lisades, et kallimalt läheksid müügiks ilmselt siiski Euroopa tasemel kunst või esemed, samuti vene, hiina ja ameerika kunst.
„Aga praegu üritab igaüks mis tahes vahenditega kuidagi teenida. Näiteks tahab Sander (Mart Sander – toim) korraldada oma esimese kunstioksjoni, kuid kui tema kataloogi vaadata, siis ei vasta seal pakutav normaalsetele arusaamadele kunstist,“ oli Hindrekson pahane.
Kunstimüüja sõnul on Eestis palju head kunsti ja seda ka vaikselt müüakse. „Kui kõik palju müüa ei saa, siis veidi ikka, ja sellega elatakse ära,“ märkis ta.
Paremaid aegu on Hindreksoni hinnangul majanduse tsüklilisust arvestades oodata kaheksa aasta pärast. „Enne aga arvan, et langeme 1998. aasta tasemele. Me sõltume maailmast ja Eesti ei saa sinna midagi parata,“ arvas ta.
Peamiselt kollektsionääridele nipsasjakestest antiiki müüv Raeantiik OÜ kaasomanik Voldemar Trei märkis, et tema äri läheb normaalset rada pidi.
„Mul midagi väga eksklusiivset ei ole, müün näiteks münte, medaleid, Balti vana hõbedat jne, kuid kui kollektsionääril raha on, siis ostab ta kaupa endiselt. Mingit suurt tõusu näha ei ole, aga ei ole ka langust. Töötame endist viisi,“ rääkis Trei.
Tema sõnul on muutus toimunud ostjate kontingendis. Kui varem oli antiigipoes palju välismaalastest ostjaid, siis nüüd on raha ka eestlastel, kes järjest enam on nõus seda ka välja käima.
