Majandussurutis pole pandimajadele kliente oluliselt juurde toonud ega ka vähemaks võtnud, väidavad lombardipidajad. Küll aga muutuvat hädalised üha nooremaks.

Jõgeva südalinnas tegutseb pandimaja väsinud moega hoones. Selle ühes nurgas on hunnikus kümmekond pruugitud jalgratast ning virn mootorsaage, teises aga muusikakeskused ja taas mootorsaed. Mikrolaineahjud ja telerid ka. Riiulitel on reas pisem kraam – mobiiltelefonid ja fotoaparaadid.

Kõrge leti äärde astub 20ndates noormees, 500kroonine näpus.

"Tulid järele? Naisel palgapäev?" küsib klienditeenindaja Marika tuttavlikult.

"Jah, oli küll," kostab noormees. Tema näos pole ühtki emotsiooni.

Jakobson vahetab omanikku. Noormees saab tagasi mõne krooni ning kilekotti keeratud DVD-mängija. Ja läinud ta seks korraks ongi.

Incassori pandimajaketi Jõgeva klienditeenindaja Marika teab püsikliente juba ammu nägu- ja/või nimepidi. Väike linn, ju. Ühed ja samad näod aina tulevad ja lähevad.

Pandimajas ei käi ainult viinaninad

Eestis on ligi 50 lombardi.

Pandimajast otsib tavaliselt abi see, kes elab palgapäevast palgapäevani, hindab Tartus toda äri ajav Riho Suurmets. Sest igas peres võib juhtuda näiteks, et ühtäkki tekib pere-eelarvesse ootamatu auk – näiteks on lapsel üleöö tarvis ekskursiooniraha. Ja siis seabki pereema sammud pandimajja.

Ligi 20 aastat tagasi Tartus lombardiäri alustanud ning nüüd sõbraga Raakel OÜ nime all Annelinnas kaht ja Karlovas üht pandimaja pidav Suurmets on viimasel ajal märganud klientuuri muutumist: "Vanemaid inimesi on jäänud vähemaks."

Kui 10–20 aastat tagasi käinud pandimajas peamiselt 35aastased ja vanemad, siis nüüd olevat enamik leti taga seisjaist kõigest paarikümnesed. "Noored võtavad laenu väga libedalt," arvab oma Karlova lombardis askeldav mees põhjuseks. "Siis saavad jälle kusagilt raha ja ostavad asjad välja. Neil on easy-mõtlemine."

Viljandi kahe pandimaja töötajad tartlase arvamust aga ei jaga – oma varanatukest käivat vähemalt Mulgimaal pantimas ühepalju nii noored kui ka vanad.

"Vanust on klientidel 18–67," väidab klienditeenindaja Raidi Viljandi Pant OÜst. Lisades, et noored pantivat reeglina mobiiltelefone, eakamad seevastu tööriistu. Kaubal peab aga alati olema ostudokument, toonitab ta.

Uus mood olevat see, et noorepoolne hädaline toob panti rüperaali. Tavaliselt selleks, et välismaale tööle sõitmiseks raha saada. Kui võõrsil taskud täis teenitud, ostetakse arvuti taas välja. Enamasti.

"Kõige rohkem inimesi käib reedeti ja esmaspäeviti," on märganud Mulgi Pant OÜ klienditeenindaja Lea. Tolle firma pisikeses kontoris trügib ühe teisipäeva pärastlõunal korraga tervelt seitse inimest. "Täna on rahulik," ütleb Lea selle kohta – olla täiesti tavaline päev. Kõige rohkem tassivat kliendid kraami pandimajja septembrist novembrini.

"Kogu aeg on toojaid. Varsti pole ehk enam ostjaid," pelgab Lea salamisi, et samas peetaval komisjonimüügil tehtavate sisseostude jaoks ei pruugi rahval õige pea enam raha jätkuda.

Pandimajja viiakse kõike. Tõepoolest.

Entsüklopeedia, õmblusmasin, tolmuimeja, käekell, kuld- ja hõbeehted, arvutimäng, termoskann, kohviaparaat. Rääkimata DVD-mängijast, mobiiltelefonist ja fotoaparaadist.

Mis hinnaga toda värki aga siis müüakse?

Nurgas rippuvad põdrasarved (koos koljuga) maksavad 650, õmblusmasin 1000, tolmuimeja 250, sülearvuti 3590 krooni. Õnnest pakatav neiuke ostab endale pandimajast tuttuued talvesaapad ja tossud. Hind kokku 740 krooni.

Pandimajas olla tihe töö iga kuu teises pooles – kui palk on läbi ja näpud põhjas. Pärast palgapäeva ostetakse asjad taas tagasi. Oma panti viidud varale löövat käega vähesed.

"Siin käivad ka normaalsed inimesed, mitte ainult viinaninad," kinnitab Jõgeva pandimajas ligi kaheksa aastat töötanud Marika.

"Mõni on väga staažikas," lisab Viljandi kolleeg Lea. Ta märgib, et kõige meeldejäävamad kliendid on need, kes hommikul toovad asja panti, siis lähevad kasiinosse, võidavad seal ja lunastavad õhtu hakul pandi jälle välja.

Suurmets: "Mingi protsent on lisandunud neid, kes ei tule panti välja ostma. Praegu on müügis asju rohkem kui tavaliselt. Aga see ei pane mind muretsema."

Koondamised alles hakkavad tunda andma?

Aina hoogu koguv majandussurutis pole pandimajadele kliente veel oluliselt juurde toonud ega ka vähemaks võtnud, kinnitab kümmekond lombardiäri ajajat nagu ühest suust.

"Võib-olla ei olegi (surutiseohvril) midagi pantida?" pakub Tallinna pandimaja Hainvest juhataja Raimo Rässa.

"Kliendid on samad: kes on enne pantinud, pandivad ka nüüd. Uusi on vähe," nendib Võru pandimaja omanik Heikki Neering.

"Kevadel võib olla drastilisemaid muutusi," arvab Suurmets.

"Koondamised alles hakkavad tunda andma. Väikelinnas kuuleb ju peaaegu iga päev, kust keegi koondatud või sundpuhkusele saadetud," ohkab Viljandi pandimajas kaheksa aastat töötanud Lea.

"Juba jõuluajal-aastavahetusel võib tulla rohkem pantijaid," arvab Lea kaaslinlane Raidi.