Kuidas kümnetelt inimestelt väärtuslikke maale välja petnud libakunstikaupmees Matti Kodusaar tingimisi karistusest hoolimata oma tegevust jätkab ja kunstnikud allilma abil temaga sõdivad, kirjutab Dagne Hanschmidt.

On 2000. aasta aprill. Elva muusikakooli direktor Uno Kodu vestleb oma kabinetis ühe pika esindusliku mehega, kes nimetab end kunstigalerii omanikuks ja kunstihuviliseks.

Kodu annab mehele 19. sajandi õlimaali «Madonna lapsega» ja saab ostjalt vastu paberi, millega viimane kohustub maali eest maksma 35 000 krooni või selle tagastama. Raha Kodu ei näe, maali samuti enam mitte.

Mees, kes maali omastas, on kunstimaailmas kurikuulus Matti Kodusaar. Tema tegutsemisviis on olnud aastaid muutumatu. Mees käib mööda Eestit ringi ning võtab ühendust nii kunstnikega kui teiste inimestega, kelle kodudes on väärtuslikke maale.

Abi otsiti allilmast

Lobeda jutuga esinduslik petis võidab inimeste usalduse, saab soovitud kunstiteose oma käsutusse, lubades selle kas lühikese aja jooksul oma galeriis ära müüa, kellelegi näidata, restaureerida või ekspertiisi viia, vahel kirjutab alla ka maksekohustusele, kuid tulemus on alati üks – mees kaob koos väärtusliku maaliga ilma raha maksmata.

On 2007. aasta märts. Harju maakohus mõistab Kodusaare süüdi tosinalt inimeselt väärtuslike maalide väljapetmise ja omastamise eest aastatel 2000–2005. Kogukahju on ligikaudu 700 000 krooni. Kodusaar saab karistuseks aasta tingimisi vangistust 18-kuulise katseajaga.

Kui palju petisel aga tegelikult ohvreid on olnud, ei tea täpselt keegi. «Paljud inimesed loobuvad, ei suuda asju ajada ja löövad käega,» märgib Haus Galerii omanik Piia Hausman.

Galeristi sõnul on petisel palju ohvreid nii kunstnike kui tavainimeste hulgas, kes on näiteks pärimise teel väärtuslike maalide omanikuks saanud. «Inimesed on kahjuks väga naiivsed ja ei kontrolli, kellele nad oma maalid annavad,» nendib Hausman.

Kunstnikest, kes pole seni politsei poole pöördunud, on kelmi ohvriks langenud näiteks hiljutine Konrad Mäe preemia laureaat, tuntud kunstnik Lola Liivat.

2006. aasta mais tuli Kodusaar Liivati juurde koju ning soovis maale osta. Pärast põhjalikku ülevaatust valis mees kunstniku kodusest kogust välja ühe teose, mille hinnaks oli 25 000 krooni. Samas sai sõlmitud ka ostu-müügileping, millega Kodusaar lubas maali eest kümne päeva jooksul tasuda.

«Seda raha pole ma siiani saanud, ka maali pole ta tagastanud,» nendib Liivat. «Olen talle palju helistanud, ta väldib mind ja ei vasta kõnedele. Lõpuks, nüüd suvel, helistasin tütre telefonilt, siis ta võttis vastu ja lubas raha üle kanda. Käskis oma arvenumbri saata. Saatsin, aga tulemus oli ikka null.»

Petise ohver on ka kunstnik ja endine maaliõppejõud Ilmar Kimm. «Kokku kaotasin üle kümne maali,» ohkab Kimm väsinult. «Ta tuli minu ateljeesse, rääkis, et tal on galerii, tegime lepingu, et ta kas müüb mu maalid maha või kui seda kindlaks kuupäevaks pole suutnud, siis tagastab. Kui see aeg aga tuli, selgus, et kõik on pettus.»

Telefonile Kodusaar ei vastanud.

Et Kodusaar pole ka viimasel ajal hoogu maha võtnud, kinnitab Eesti Kunstnike Liidu haldusjuht Argo Kollom. «Kuulsin, et ta tegutseb jälle. Veel hiljuti pettis ta üht kunstiakadeemias töötavat vanemat naisterahvast.»

Pole eriti üllatav, et kunstiinimesed eriti innukalt abi saamiseks politsei ja prokuratuuri poole ei pöördu. Seda ootamatum aga on viis, kuidas Eesti Kunstnike Liit Kodusaare probleemi lahendama hakkas.

«Meie võitlus temaga läks nii kaugele, et pöördusime allilma poole,» jutustab Kollom. «Nad said ta kätte, aga selgus, et Kodusaarel on allilmas oma kaitsja, Oleg Lvov (Tallinna tuntuim väidetav allilmategelane – toim). Selgus, et Kodusaar just temale hangibki teoseid.»

Närvesööv kogemus

Kollomi sõnul järgnes allilmas mõningane segadus ja kergemat sorti maadejagamine. Eesti Kunstnike Liit sai sellest siiski kasu. Nii näiteks kinnitab kümmekond maali Kodusaare kätte jätnud Ilmar Kimm, et tema jaoks oli tulemus käegakatsutav. «Pool rahast sain kätte,» nendib kunstnik.

Kunstnike liidu haldusjuht märgib, et allilma kaudu õnnestus aidata kahte kunstnikku, kes said seeläbi tagasi poole väljapetetud rahast. «Kuid enam ei julge seda asja ette võtta,» möönab Kollom. «See kõik kujunes väga närvesöövaks kogemuseks.»

Kodusaart ennast Postimehel tabada ei õnnestu. Helistamine tema mitmetele mobiilinumbritele annab tulemuseks vaid teadmise, et telefonid on välja lülitatud. Vanalinnas Pikal tänaval, kus peaks asuma tema «kunstiagentuur», on uksed suletud ja keegi ei liigu.

«Paistab, et ta on pakku läinud,» nendib üks meest hiljuti otsinud vandeadvokaat, kes palub oma nime mainimata jätta.

Põhja ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Maria-Elisa Rannajõe nentis, et praegu Matti Kodusaare suhtes ühtegi menetlust käimas ei ole. Oli veel hiljuti, kuid see lõpetati tulemusteta.

Pettused

Mõned maalid, mille Kodusaar on inimestelt välja petnud:

•    Ado Vabbe «Rüütel raudrüüs»

(akvarell)

•    Eduard Viiralti graafilised pildid «Monika», «Akt», «Naine rätikuga», «Tiiger», «Püha õhtu söömaaeg», «Jõehobu»

•    Ants Laikmaa «Läänemaa talu» ja «Vana Läänemaa talu»

•    Liidia Nirk «Lapsed»