Haruldased Vabadusristid naasid EestisseRARITEET: Prantsuse kindralile Marie-Eugène Debeneyle antud kullast Vabadusrist. erakogu
Lätist ostetud kollektsiooni tipuks on Prantsuse kindralile Marie-Eugène Debeneyle antud kullast Vabadusrist. Kuidas välismaalased Vabadusriste said?
Jaanuari keskel jõudis Riiast Tallinna ühele Läti kollektsionäärile kuulunud Eesti Vabadusristide kogu. Kokku kümme meie väärikaimat teenetemärki ostis ära Tallinnas elav koguja, kellel tuli selle ilu eest välja laduda rohkem kui 600 000 krooni.
Vabadussõja ajal 24. veebruaril 1919 asutatud Vabadusrist jagunes kolme liiki, neist igaühes kolm järku – seega kokku üheksa erinevat risti. Valgeid ehk I liiki anti sõjaliste teenete, musti ehk II liiki vapruse ja siniseid riste ehk III liiki tsiviilteenete eest. Kokku (kuni 1925. aasta lõpuni) anti Vabadusriste välja 3215, neist Eesti kodanikele 2151 ja välismaalastele 1064.
Kuigi Eestisse ostetud riste on kümme, pole siiski tegemist täiskomplektiga. Siniseid tsiviilteenete riste ei ole nende seas ühtki, musti vapruse riste on aga neli. Neist kolm on 3. järgu teenetemärgid ja üks 2. järgu oma. Mainitud kolm ei ole siiski täiesti ühesugused, vaid eri valmistajate tehtud – Vabadusriste telliti nii Eesti kui ka välismaa firmadelt. Puudu on ka vapruse kõrgeim märk, II liigi 1. järgu Vabadusrist – neid ei andnud Eesti Vabariik välja kellelegi, isegi Julius Kuperjanovile mitte.
See-eest on täielik Vabadusristi I liik – neid valgeid teenetemärke on koguni kuus tükki. Kolm eri firmade tehtud 3. järgu ja kaks 2. järgu Vabadusristi. Kogu kroonib Joseph Kopfi kullassepafirmas valmistatud I liigi 1. järgu kullast Vabadusrist, mille Eesti Vabariik annetas aprillis 1925 Prantsuse kindralile, armee ülemjuhatajale Marie-Eugène Debeneyle (1864–1943). Seda kinnitab ordeniga kaasas olev kiri, säilinud on ka originaalkarp.
Nõukogude okupatsiooni aegse hävitustöö tõttu polegi Eestist kõrgema järgu Vabadusriste praktiliselt võimalik leida, koos dokumendiga peaaegu üldse mitte. Üle maailma laiali läinud rohkem kui tuhandest Vabadusristist võivad aga paljud alles olla.
Churchill ootas kaks aastat
Eesti Vabariik jagas Vabadusriste paljude maade kodanikele, ka väljapoole Euroopat. “Teisa, nagu Itaalia, Persia, Poola, Hiina ja Läti kandidaate panen sellepärast ette, et nendega isiklikult kokku olen puutunud ja nende tegevust Eesti kasuks vahest kõige ligemalt tunnen,” kirjutas Eesti saadik Prantsusmaal Kaarel Robert Pusta augustis 1923. Tema ülesanne oligi korraldada Vabadusristide annetamist välismaalastele.
Nagu arhiivitoimikutest selgub, valitses teenetemärkide osas päris korralik kaos. “Ja Vabadusristide väljaandmine tuleks nüüd kord ometi ära otsustada. On ju endiste välisministrite ettepanekul teatud isikute käest küsitud, kas nad meie Vabadusristi vastu võtaksid, nad vastasid jaatavalt ja on nüüd juba 3-4 aastat oodanud!” kurtis Pusta.
Saadiku kirjast leiab vihje, kelle valmistatud Vabadusriste toona eelistati. “Kui Vabariigi valitsus minu nimekirja kinnitab, siis palun mind ühtlasi volitada Vabadusrista Pariisist tellima – tuleb odavam ja töö palju ilusam, kui Tallinnas tehtud.”
Augustist 1923 on säilinud nimekiri ka neist välismaalastest, kes küll esitati Vabadusristi saamiseks, ent mingil põhjusel selle andmisest loobuti. Näiteks Prantsuse marssal Ferdinand Foch (I liik 1. järk), Briti peaminister David Lloyd George (III liik 1. järk), Briti sõjaminister Winston Churchill (III liik 1. järk) ja marssal Henry Wilson (III liik 1. järk). Foch, Lloyd George ja Churchill siiski oma Vabadusristid aprillis 1925 said, Wilson paraku ei jõudnud ära oodata – ta suri juunis 1922.
Alati ei olnud Vabadusriste ka koh e käepärast. Nii saadeti juulis 1925 Pariisist Eesti saatkonnast Tallinna välisministeeriumisse telegramm: “Puudub esimese liigi esimese järgu rist marssal Petainile, saatke kiirpostiga.” Asjade venimist kinnitab ka kindral Debeney autasustamine. Kui Debeneyle otsustati anda Vabadusrist 29. aprillil 1925, siis välisminister Pusta allkirjastatud dokument kannab alles 3. oktoobri kuupäeva.
Paberitega olid lood üldse halvad. “Diploomide ootusel nõuavad väljamaalased vähemalt ametlikku notification’i. Palun saata veel Välismini blankette prantslaste ja belglaste jaoks. Neil päevil lõpetan ristide andmist Poincaré’le, Herriot’le ja teistele, kellel veel saamata,” kirjutas Eesti saadik Pusta novembris 1925 Pariisist välisministeeriumile.
Korralageduse põhjus selgub Oskar Öpiku saadetud vastusest. “Diplomid saadame pärastpoole, kui Riigikantselei neid on valmistanud, mis loodetavasti liiga kaua ei kesta. Mina tuletasin neile asja meelde juba kuu aja eest ja saatsin ka teiste riikide diplome eeskujuks.
Diplomide järgi on meil tungiv vajadus, sest mitmed härrad on korduvalt meilt neid palunud – kuid minu teada pole keegi väljamaalastest selles asjas veel rahuldatud.”
Samas valitses ka potjomkinlus, kõrgemate ninade ristid pidid olema uhkemas pakendis. Nii näiteks kirjutas Pusta novembris 1925, et “Itaalia jaoks andsin mäletavasti kõik ristid Jürgenson’ile kaasa, kuid kuninga ja Mussolini jaoks pidid saama tehtud paremad karbid”. Kui selles segadikus juhtus Vabadusriste rohkem olema kui vaja, siis soovitas Pusta: “Väljamaalastest ülejäänud ristid võib jagada eestlastele, kellel veel saamata.”
Vabadusrist koera kaelas
Et välismaalastele annetatud Vabadusristidega kaasnes formaalsus ja ka ükskõikne suhtumine, oli mõistetav. Täiesti üllatav oli aga see, et Eestis leidus inimesi, kel tuli pähe meie väärikaimat teenetemärki avalikult mõnitada. Ja seda kõigest mõni aasta pärast Vabadussõja lõppu.
Eriti piinlik niisugune juhtum toimus 1923. aasta hakul, kui Tartu rongis nähti Vabadusristi koera kaelas. “5. jaanuaril k.a. sõitsin mina rong Nr 320 peal Tartust Jõgevale. Rongi peal tuli minu juurde viinastanud olekus tundmata meeskodanik, ja oma kõrval oleva jahikoera peale näidates ütles: “See on minu vend, kellele on sõjaväest Vabaduse Rist antud, aga nüüd on tema kaduma läinud,”” rääkis raudteepolitseile Jõgeva piirkonna nooremkordnik Mihkel Päll.
Tundmatu mehe tundis ära Aleksander Aren, kes sama rongiga sõitis Tartust Voldile. Tema nägi ka rüvetamist oma silmaga pealt. “Rongi peal panin tähele, et ühel jahikoeral on Vabaduse Rist kaelas. Koera omanik oli, nagu selle juures ka kohe selgus, keegi Schamajev, kes 1920. a. Mereväe ekipaažis minuga ühes ja minu rühmas II järgu madrusena teenis. Tähendatud Schamajev sai 1919. a. Vabaduse Risti, mis minul ka teada oli. Vabaduse Rist oli koera kaela seotud paelaga. Kuda Vabaduse Rist kaduma läks koera kaelast, seda mina ei tea.”
Sama kinnitas ka Johannes Aren, kes niisamuti nägi, et “koeral oli Vabaduse Rist kaelas. Seda nägin juba Tartu jaamas. Pärast oli koer risti ära kaotanud, mille pärast konduktor üles leidis.” Leitud rist toimetati politsei kätte.
Juhtum osutus keeruliseks. Mais 1923 küsis Sõjavägede Staap nõu Sõjaministeeriumi juriskonsuldilt, kuidas süüdlast karistada. “Palun teatada, missuguste seaduste põhjal saaks kod. SC HAMAJEV’i vastutusele võtta koera kaela Vabaduse Risti riputamise eest.”
Omakorda Sõjaväe Prokurörile edastatud nõuküsimisele saabus vastus juunis. “Sarnane komblusvastane ümberkäimine Vabadus Risti märgiga ei ole iseenesest seaduses kui kriminaal süütegu ettenähtud. Vabaduse Risti põhikiri ei näe ka ette, mis korras tuleb talitada mitte vääriliste risti kavaleridega.”
Kuidagi aga tuli meest ju karistada. Muud tarka ei osatud soovitada kui võtta Schamajev vastutusele joobnud olekus avalikku kohta ilmumise eest. See vihastas välja sõjaminister Jaan Sootsi, kes kirjutas kirja servale märkuse: “Vabariigi Valitsusele. Valitsus on annud, valitsus võib ka tagasi võtta. Teha ettepanek risti tagasi võtmiseks.”
Siiski anti Schamajev kohtu alla eeskätt joobnuna avalikku kohta ilmumise eest, kuid 9. novembril 1923 Tartu-Võru rahukogu Jõgeva jaoskonnas mõistetud kohtuotsus ei unustanud ka Vabadusristi teotamist. “Hermann Schamajevi poolt toimepandud süütegu on seda raskem, sest Schamajev on Vabaduse Risti vastu lugupidamatust ülesnäidanud, mida iga Eesti kodanik oma aus pidama peab.”
Schamajevit karistati ühekuulise arestiga ning temalt mõisteti veel välja 200 marka riigi heaks.
Tartu vangimaja ülem aga lühendas 25aastase noormehe karistust 11 päeva võrra, kuna Schamajev töötas vabatahtlikult ja tasuta vangimaja heaks 11 päeva.
Kirjutamisel on kasutatud Riigiarhiivi materjale.
