Vabaduse platsi maapõu paljastas Tallinna ainukese kuldmündi
Tallinna Vabaduse väljaku arheoloogilistelt kaevamistelt tuli oktoobri lõpus päevavalgele teadaolevalt ainuke Tallinnast leitud kuldtukat.
Mündi leidis AGU-EMS arheoloog Garel Püüa Harju-Roosikrantsi tänava sihil kulgenud Pärnu maantee sillutisest paar nädalat pärast seda, kui lähedusest oli välja kaevatud unikaalne kullast pitsatsõrmus (loe selle kohta).
Münti uurinud ajaloolaste Ivar Leimuse ja Mauri Kiudsoo andmetel on tegu Lääne-Friisi tukatiga aastast 1601, mis Lääne-Euroopas pole haruldus, kuid Tallinnas on tõepoolest tegu ainukese uurijatele teadaoleva Tallinna kuldmündi leiuga.
„Kui vaadata Eestit tervikuna, siis üksikuid kuldmünte on meie linnadest-linnustest ning nende vahetust ümbrusest siiski päevavalgele tulnud. Samas võib leitud eksemplare üksnes ühe või kahe käe sõrmedel kokku lugeda," ütles Kiudsoo.
Ka Leimuse sõnul on kuldmünte Eestist väga vähe leitud, üksikuid maalt, üksikuid linnadest, näiteks Tartust ja Rakvere linnusest. „Linnarahva hulgas oli kulda käibel kõvasti, aga ega keegi seda siis ära ei visanud. See münt ilmselt kaotati," arvas Leimus.
Kiudsoo sõnul olid kuldmündid tavaks just kaupmees- ja aadelkonna rahakasutuses, samuti eelistasid kullas oma tasu saada sõjasulased. „Vähemasti keskajal see väärismetall Maarahva kätte ei jõudnud. Kahtlemata oli üheks põhjuseks keskaja Liivimaal kehtinud keeld talupoegadele kullas tasuda, sest käibinud kuldmüntide mitmekesisuse juures viis see pahatihti kirjaoskamatu lihtrahva petmisele," selgitas Kiudsoo.
Leimuse sõnul kehtestatigi selline keeld kogu Liivimaal ning see oli talurahva kaitseks, mitte diskrimineerimiseks. „Ega kuldmünt pole midagi erilist. Madalmaades tehti palju, hollandi tukatid oli rahvusvaheliselt käibel. Taanis on leitud maarahva kuldmündi-aardeid. Lihtsalt hõbedat oli siin põhja pool rohkem," ütles Leimus.
Keskaegsetes, 13.-16. sajandist pärit Eesti aardeleidudes polegi sellepärast kullast verminguid leitud. Ent Kuidsoo andmetel olevat mõningad 17. sajandi aardeleiud üksikuid kuldmünte algselt sisaldanud, näiteks Holdre ja Vändra mündiaare.
„Paraku pole nendesse leidudesse kuulunud kullast vermingud jõudnud muuseumikogudesse, kuhu need Eestis kehtiva seadusandluse järgi üksnes kuuluda saaksid," nentis Kiudsoo.
Suurim kuldmünte sisaldanud leid Liivimaalt pärineb ajaloolaste hinnangul Võnnust (Cesisest) Liivi sõja ajast, kui lossi kaitsjad venelaste vastu selle 1577. aastal õhku lasid. "Mis inimestel kurkus oli, selle lätlased välja kaevasid," lausus Leimus. Ümaralt võis seal olla paarkümmend kuldmünti.
Tallinna Vabaduse väljaku arheoloogilistelt kaevamistelt tuli oktoobri lõpus päevavalgele teadaolevalt ainuke Tallinnast leitud kuldtukat.
Mündi leidis AGU-EMS arheoloog Garel Püüa Harju-Roosikrantsi tänava sihil kulgenud Pärnu maantee sillutisest paar nädalat pärast seda, kui lähedusest oli välja kaevatud unikaalne kullast pitsatsõrmus (loe selle kohta).
Münti uurinud ajaloolaste Ivar Leimuse ja Mauri Kiudsoo andmetel on tegu Lääne-Friisi tukatiga aastast 1601, mis Lääne-Euroopas pole haruldus, kuid Tallinnas on tõepoolest tegu ainukese uurijatele teadaoleva Tallinna kuldmündi leiuga.
„Kui vaadata Eestit tervikuna, siis üksikuid kuldmünte on meie linnadest-linnustest ning nende vahetust ümbrusest siiski päevavalgele tulnud. Samas võib leitud eksemplare üksnes ühe või kahe käe sõrmedel kokku lugeda," ütles Kiudsoo.
Ka Leimuse sõnul on kuldmünte Eestist väga vähe leitud, üksikuid maalt, üksikuid linnadest, näiteks Tartust ja Rakvere linnusest. „Linnarahva hulgas oli kulda käibel kõvasti, aga ega keegi seda siis ära ei visanud. See münt ilmselt kaotati," arvas Leimus.
Kiudsoo sõnul olid kuldmündid tavaks just kaupmees- ja aadelkonna rahakasutuses, samuti eelistasid kullas oma tasu saada sõjasulased. „Vähemasti keskajal see väärismetall Maarahva kätte ei jõudnud. Kahtlemata oli üheks põhjuseks keskaja Liivimaal kehtinud keeld talupoegadele kullas tasuda, sest käibinud kuldmüntide mitmekesisuse juures viis see pahatihti kirjaoskamatu lihtrahva petmisele," selgitas Kiudsoo.
Leimuse sõnul kehtestatigi selline keeld kogu Liivimaal ning see oli talurahva kaitseks, mitte diskrimineerimiseks. „Ega kuldmünt pole midagi erilist. Madalmaades tehti palju, hollandi tukatid oli rahvusvaheliselt käibel. Taanis on leitud maarahva kuldmündi-aardeid. Lihtsalt hõbedat oli siin põhja pool rohkem," ütles Leimus.
Keskaegsetes, 13.-16. sajandist pärit Eesti aardeleidudes polegi sellepärast kullast verminguid leitud. Ent Kuidsoo andmetel olevat mõningad 17. sajandi aardeleiud üksikuid kuldmünte algselt sisaldanud, näiteks Holdre ja Vändra mündiaare.
„Paraku pole nendesse leidudesse kuulunud kullast vermingud jõudnud muuseumikogudesse, kuhu need Eestis kehtiva seadusandluse järgi üksnes kuuluda saaksid," nentis Kiudsoo.
Suurim kuldmünte sisaldanud leid Liivimaalt pärineb ajaloolaste hinnangul Võnnust (Cesisest) Liivi sõja ajast, kui lossi kaitsjad venelaste vastu selle 1577. aastal õhku lasid. "Mis inimestel kurkus oli, selle lätlased välja kaevasid," lausus Leimus. Ümaralt võis seal olla paarkümmend kuldmünti.
