Krooni kadumise eel räägib Vladimir Taiger, mees, kes kujundas kroonid, kuidas sündis taasiseseisvunud riigi raha ja mida teha hävitamisele minevate kupüüridega.
18 aasta tagasi, päeval, kui Eestis algas rublade kroonideks vahetamine, seisis ühes Lasnamäe rahavahetuspunktis tagasihoidlik vuntsidega härra ning vaatas inimeste elevust ja pisaraid. Keegi ei aimanud, et nad hoiavad pihus just tema – Vladimir Taigeri – loomingut. Veel vähem teati, kuivõrd juuksekarva otsas rippus vaid pisut varem Eesti kroonide sünd. Omade hulgas Vollina tuntud graafik räägib, mis kahe kümnendi eest tegelikult toimus.
•• Olite 1989. aastal kroonide kujunduskonkursile töid esitades üsna puhas leht?
Täiesti. Joonistasin teadmata, kuidas üldse raha tehakse. Olin näinud dollari pilti ja Soome marka. Ma ei teadnud, et iga värvi edastamiseks on vaja omaette plaati, see aga maksab. Joonistad ilusa värvilise pidi, vaja on kaheksat plaati, aga eelarve lubab nelja. Algas lõpmatu kompromisside jada.
•• Kas oli määratud, kelle pildid peavad kroonidel olema?
Vaba valik. Aga ega meie kultuurikiht nii paks ole, et palju võimalusi jäänuks. Pealegi – nende inimeste kohta pidi olema fotomaterjali, mille järgi portreid joonistada. Kolm kavandit tuli esitada. Kümnesele panin Hurda, sajasele Koidula ja algul oli 25-sel Jakobson.
•• Aga miks nemad?
Koidula – no palju neid naisi meil kultuuriloos on? Eks mõjus, et käisin Pärnu Koidula-koolis. Ja ta on pildiliselt väga esinduslik. Igat inimest pangatähe peale ei vali, vaatasin, kes oleks väljendusrikka näoga, jõud ja vägi sees. Fotosid otsisin muuseumidest, Kerese pildi sain malemajast. Lunisin ühe ja teise käest. Minu aitajate silmad särasid seda tööd tehes, Eesti asja ajades.
•• Aga teise poole sümboolika?
Sajakroonise pankrannik on fantaasia. Kerese Narva päritoluga arvestades panin sihilikult ennesõjaaegse Narva. Mõned on isegi tähele pannud, et Venemaa kohal on must taevas. See ei tekkinud juhuslikult. Ja Tamme Lauri tamm, Eesti suurim puu. Käisin selle ümber, jõle võimas. Kus see puu on 700 aasta jooksul inimesi näinud! Hiljem on küsitud ja kahtlustatud, et miks on vabamüürlaste märk 50-kroonisel. Aga see on ju jumala kõikenägev silm, pärit ajast enne kristlust. See silm oli Käina kiriku orelil, millel mängis Rudolf Tobiase isa.
•• Kõik on käsitsi joonistatud?
See oli tingimustes sees, fotomontaaž polnud lubatud. Ja arvutist polnud mul üldse aimu. Mõnes kohas tegin peene akvarelliga veidi kontuure juurde. Ja loomulikult tegi kurvaks, et kroonid ei tulnud sellised, nagu tahtsin. Kohutav kiirus oli taga.
•• Nii nagu kõike Eesti alguspäevil tegime – tohutu entusiasm, napid teadmised...
Siis oli paljudel entusiasm olemas, ei domineerinud saamahimu nagu nüüd.
•• Kas on meeles päev, kui otsustati, et teid on valitud kroonide autoriks?
Ei mäletagi, kust teada sain. Ju televiisoris öeldi, sõbrad ütlesid edasi.
•• Siis mahtra alles algas?
Just. Otsiti vähempakkumisega trükkijat, leiti Ameerikast. Ja mindi orki. Proovitrükid, mis Ameerikas tulid… täielik haltuura! Pettumus oli suur. Oli vaja võimalust, kuidas Ameerika lepingust lahti saada.
•• Käisite Ameerikas ka ise kohal?
Sinna jäi mu esimene Koidula originaal, tagasi ei saanud. Iga raha jaoks valmistatakse spetsiaalne vesimärkidega originaalpaber. Ei saa lihtsalt võtta hunnikut Türgi paberit ja trükkida sinna Eesti raha. Ameeriklastel oli aga juba paber ette valmistatud, niisama ei saanud nende lepingut üles öelda. Õnneks ületasid nad tähtaegu, sellega oli hea vahele võtta. Eesti Pangas olid väga tublid juristid. Kui Ameerikast näidised tulid, saime aru, et see on jama, aga meil polnud eksperte, kes oleks osanuks täpselt selgitada, mis nende peal halvasti on. Sõitsime siis kiirkaatriga koos Eesti Panga presidendi Rein Otsasoniga Helsingisse, trükinäidised kaasas. Soomlased aitasid oluliste märkuste tegemisel.
•• Ja siis Inglismaale?
Jah. De La Rue, enam kui 200-aastane trükikoda, passe, rahatähti trükkiv firma. Kõik absoluutselt teistmoodi kui Ameerikas, kus meid viidi vaid kohviautomaadiga ruumi, kus saime lehitseda näidiseid. Inglismaal käisime läbi kõik osakonnad, näidati, mida paremini ja ümber teha. Nad võtsid asja täie tõsidusega, pühendasid meid raha tegemise saladustesse. Aga meil oli vaja poole aastaga saada kogu rahakomplekt valmis, see oli ikka jube tempo! Inglased olid super, tegid innuga, kuigi midagi sarnast polnud nad varem kogenud. See oli neile auasi.
•• Kui raha tegite, kas mõtlesite, et ühel päeval tuleb meil kroonidega hüvasti jätta?
Pigem mõtlesime, et ime, kui saame Venemaast lahti. Eesti kunstiajaloos on kolm meest, kes kroone kujundanud: Günther Reindorff Eesti ajal, Urmas Ploomipuu, kes tegi ühesed ja kahesed, ning mina. See oli ikka mu elu võimalus. Ja kuna ennesõjaaegne kroon kehtis 12 aastat, oleme meie oma kroonidega selle rekordi ületanud.
•• Mis rahavahetuspäevast 1992. aastal meeles on?
Käisin siinsamas, oma kodu juures Lasnamäel koolis raha vahetamas. Vaatasin, kuidas pisarais inimesed värisevate kätega kroone vastu võtsid. Õnneks keegi ei teadnud mind, rahavahetaja ka ei teadnud, kellele ta kroonid andis. Alguses vaatasin sageli, kuidas inimesed kroone kohtlevad. Ja eks vahepeal kihvatas sees, kui krooni käkerdati kui rublanärakat.
•• Mis teeksite eurole ülemineku järel vanade kroonidega?
Ma ka küsisin pangas, kas ei võiks vanu kroone kusagil hoida. Aga pole, kus. Seifides ja hoidlates on nüüd eurod. Ja pealegi, milleks neid ikka hoida…
•• Võtate krooni kadumist emotsioonideta?
Otsus ju tehtud. Mis ma nutan, siis veel kurvem ju. Pigem laseme kroonid läbi paberihundi, et need kuhugi vedelema ei jääks. Aga võib-olla saab sellest purustatud massist midagi pressida, valmistada. Näiteks raamatukaanteks, mis tehtud kroonidest. Teha eksklusiivset kartongi, kas või panga enese trükiste kaanteks.
•• Mida eurodest arvate?
Nad on hea maitsega kujundatud ja tehniliselt kõik tipp-topp paigas. Eesmärk oligi teha emotsioonitu raha, mis ei tohi äratada ei prantslases ega hispaanlases mingeid kirgi. Euro on maksevahend. 1 Kui see intervjuu juba trükivalmis oli, külastas reporterit veel üks mõte. Nimelt, aastavahetuse eel, mil Eestimaa õhkab euroeufooriast, võik igaüks meist pidulauas tõsta korraks klaasikese Vollile mõeldes. Tänades teda nende kaunite Hurtade, Koidulate ja Jakobsonide eest, mis on meie kaaslaseks olnud viimased 18 aastat. Aitäh, Volli, kroon võib kaduda, mälestused jäävad!
Las inimesed vaatavad minu asemel hoopis minu esimest 25-kroonise kavandit, millel Jakobsoni pilt, pakub Taiger.
