Ekspert: stardikomplekte pole mõtet alles jätta
Kui rääkida metallrahast, siis juba praegu on inimesed pankadesse tagasi viidud kollaste müntidega pügada saanud, kuna nende metalli väärtus ületab nende nominaalväärtust. Kuidas neid metallina müüa, on muidugi omaette küsimus. Vähemesinevaid, näiteks viiesendiseid münte saab juba praegu üksikeksemplarina müüa nominaalist palju kallimalt.
Omaette teema on meenemündid, mis on reeglina läinud kallimaks pärast seda, kui need on pangamuuseumi poes otsa lõppenud. Meenemüntide hinda mõjutab oluliselt ka väärismetalli hind maailmaturul. Näiteks plaatina hinna puhul on oluline jälgida arenguid maailma autotööstuses. Kui autotööstusel läheb hästi, siis tõuseb plaatina hind maailmaturul jne.
Maailma mastaabis on väga palju rahasid, mis on vähe levinud. Eesti vabariigi oma müntideturg on väga lokaalne ja kõige kallimaks jäävad need ikka siin. Välismaa peale ei ole meil mõtet loota. Lokaalse turu tunnus on, et lähtutakse emotsioonidest, mitte turu reeglitest. Väike turg on ka alati väga kergesti manipuleeritav. Praegu kõik krabavad, varsti kõik müüvad, aga prognoosida seda on raske. Vaadake, mis juhtus kunstituruga.
Eesti krooni taaskehtestamise aastapäeva mündi [kuld 100 krooni, 2002] eest küsitakse praegu umbes 20 000 krooni. Selle metalli väärtus on umbes 4000 krooni. Neid on kokku tehtud 2000 tükki, mis on tegelikult väga suur kogus. Suure tõenäosusega istub keegi "koti" otsas ning kui paisata neid korraga turule näiteks 20 tükki, kukub hind kaks korda. Kui 100 tükki, siis kolm
korda. Kui turg saab selle lõpuks "seeditud", hakkab ehk hind jälle tasapisi tõusma.
Milliseks võib kujuneda euromüntide stardikomplektide väärtus, mida eestimaalased on teatavasti suurtes kogustes ostnud?
Neid on ju tehtud pöörane kogus. Siin on see probleem, et kui koti katki teed, siis pole see enam stardikomplekt. Kui aga koti kinni jätad, ei saa neid vaadata ega katsuda.
Kui avamata jäetakse 100 kotti, siis on nende hind kindlasti kõrge. Aga arvestades nende ümber olevat asiotaaži, on avamata kotikesi ka lähitulevikus hiiglaslik hulk. Kui aga need mingitel põhjustel lähevad väga kalliks, siis leidub kindlasti tarkpäid, kes toodavad uued kilekotid.
Mina soovitan rahulikult need kotid avada ja kasutada seda raha sihtotstarbeliselt. Selles küsimuses on küll palju emotsiooni, aga ma ei usu sellele tootele suurt järelturgu. Mida võiks kindlasti mainida, on aga see, et tegu on nähtavasti läbi aegade Eesti suurima numismaatilise tootega ja selle kampaaniaga.
Millised rahatähed kujunevad kõige väärtuslikumateks?
Kõige väärtuslikumaks kujunevad need, mida on vähe. Keskmiselt kõige kallimaks jäävad kindlasti need, millel on suurim nominaal. Hinnas on juba praegu ja ka tulevikus igasugused olulised trükivead.
Kas olete kollektsionäärina täheldanud huvi kasvu välisriikidest?
Välisriikide huvi on reeglina spekulatiivne huvi. Hetkel on uute euromüntide vastu huvi kõrge, hiljem väiksem. Tuleb aga kindlasti märkida, et eurokogujaid on maailmas ikka väga palju. Seega siseneme me hoopis uude ajastusse. Kui meie oma raha ei olnud tegelikult eriti kellelegi välismaal vaja, siis eurodega on jutt teine. Ennustan, et kui jaanuaris tulevad meie esimesed euro meenemündid, siis sõltuvalt nende tiraažist võib palju nalja saada.
Kas on võimalik tuua välja piirkondi või riike, kus numismaatika on populaarsemaks muutumas?
Numismaatika ja antiik laiemalt käib mööda maailma erinevate lainetega. Tõusis Ameerika ja ostsid nemad, tõusis Jaapan, töötasid kõik jaapanlastele. Tekkis kerge raha Venemaal, muutus Vene asjade - ka müntide - turg hullumeelseks. Eks nüüd ole nähtavasti kord Hiina käes.
Arenenud riikides on ka oma stabiilsed indikaatorid. Näiteks, kui Rootsis aktsiaturud langevad, siis on oksjonimajade saalid rahvast täis, ja vastupidi.
On Teil emotsionaalselt krooni kadumisest kahju ning kuidas suhtute eurorahasse?
Emotsionaalselt küll, aga praktiliselt on see paratamatu. Äris on pidev konverteerimine väga kulukas.
Paberrahasse ei suhtu ma kuidagi, need ongi nii neutraalselt tehtud, et mitte keegi ei suhtuks neisse mitte kuidagi. Seega väga õnnestunud ja sobilikult neutraalne.
Eesti euromündid on aga minu arvates täielik katastroof. Eestlastele eraldatakse tasuta reklaamipind ja nad panevad sinna oma maa kontuuri. Meil on riigivapp, vanalinnad (pae)pangad, kirikud, mõisad, eepos. Tuhat aastat ajalugu, mida me ühel või teisel moel tunneme. Eestis on varsti 800 aastat raha tehtud, aga meie teeme terve eurotsooni kõige igavama mündi. Kuid see on muidugi minu isiklik arvamus.
Mündieksperdi ja -oksjonite korraldaja Gunnar Haljaku sõnul käibelt kaduvad Eesti sendid välisriikide kollektsionääridele suurt huvi ei paku ning kuigi esimesed euro meenemündid võivad kujuneda väärtuslikeks, pole ka massiliselt müüdud stardikomplektide säilitamisel suurt mõtet.
Kuivõrd hinnaliseks ja haruldaseks võivad käibelt kaduvad kroonid aastatega muutuda? Maailma mastaabis peaks Eesti kroon olema ju suhteliselt vähelevinud raha.Kui rääkida metallrahast, siis juba praegu on inimesed pankadesse tagasi viidud kollaste müntidega pügada saanud, kuna nende metalli väärtus ületab nende nominaalväärtust. Kuidas neid metallina müüa, on muidugi omaette küsimus. Vähemesinevaid, näiteks viiesendiseid münte saab juba praegu üksikeksemplarina müüa nominaalist palju kallimalt.
Omaette teema on meenemündid, mis on reeglina läinud kallimaks pärast seda, kui need on pangamuuseumi poes otsa lõppenud. Meenemüntide hinda mõjutab oluliselt ka väärismetalli hind maailmaturul. Näiteks plaatina hinna puhul on oluline jälgida arenguid maailma autotööstuses. Kui autotööstusel läheb hästi, siis tõuseb plaatina hind maailmaturul jne.
Maailma mastaabis on väga palju rahasid, mis on vähe levinud. Eesti vabariigi oma müntideturg on väga lokaalne ja kõige kallimaks jäävad need ikka siin. Välismaa peale ei ole meil mõtet loota. Lokaalse turu tunnus on, et lähtutakse emotsioonidest, mitte turu reeglitest. Väike turg on ka alati väga kergesti manipuleeritav. Praegu kõik krabavad, varsti kõik müüvad, aga prognoosida seda on raske. Vaadake, mis juhtus kunstituruga.
Eesti krooni taaskehtestamise aastapäeva mündi [kuld 100 krooni, 2002] eest küsitakse praegu umbes 20 000 krooni. Selle metalli väärtus on umbes 4000 krooni. Neid on kokku tehtud 2000 tükki, mis on tegelikult väga suur kogus. Suure tõenäosusega istub keegi "koti" otsas ning kui paisata neid korraga turule näiteks 20 tükki, kukub hind kaks korda. Kui 100 tükki, siis kolm
korda. Kui turg saab selle lõpuks "seeditud", hakkab ehk hind jälle tasapisi tõusma.
Milliseks võib kujuneda euromüntide stardikomplektide väärtus, mida eestimaalased on teatavasti suurtes kogustes ostnud?
Neid on ju tehtud pöörane kogus. Siin on see probleem, et kui koti katki teed, siis pole see enam stardikomplekt. Kui aga koti kinni jätad, ei saa neid vaadata ega katsuda.
Kui avamata jäetakse 100 kotti, siis on nende hind kindlasti kõrge. Aga arvestades nende ümber olevat asiotaaži, on avamata kotikesi ka lähitulevikus hiiglaslik hulk. Kui aga need mingitel põhjustel lähevad väga kalliks, siis leidub kindlasti tarkpäid, kes toodavad uued kilekotid.
Mina soovitan rahulikult need kotid avada ja kasutada seda raha sihtotstarbeliselt. Selles küsimuses on küll palju emotsiooni, aga ma ei usu sellele tootele suurt järelturgu. Mida võiks kindlasti mainida, on aga see, et tegu on nähtavasti läbi aegade Eesti suurima numismaatilise tootega ja selle kampaaniaga.
Millised rahatähed kujunevad kõige väärtuslikumateks?
Kõige väärtuslikumaks kujunevad need, mida on vähe. Keskmiselt kõige kallimaks jäävad kindlasti need, millel on suurim nominaal. Hinnas on juba praegu ja ka tulevikus igasugused olulised trükivead.
Kas olete kollektsionäärina täheldanud huvi kasvu välisriikidest?
Välisriikide huvi on reeglina spekulatiivne huvi. Hetkel on uute euromüntide vastu huvi kõrge, hiljem väiksem. Tuleb aga kindlasti märkida, et eurokogujaid on maailmas ikka väga palju. Seega siseneme me hoopis uude ajastusse. Kui meie oma raha ei olnud tegelikult eriti kellelegi välismaal vaja, siis eurodega on jutt teine. Ennustan, et kui jaanuaris tulevad meie esimesed euro meenemündid, siis sõltuvalt nende tiraažist võib palju nalja saada.
Kas on võimalik tuua välja piirkondi või riike, kus numismaatika on populaarsemaks muutumas?
Numismaatika ja antiik laiemalt käib mööda maailma erinevate lainetega. Tõusis Ameerika ja ostsid nemad, tõusis Jaapan, töötasid kõik jaapanlastele. Tekkis kerge raha Venemaal, muutus Vene asjade - ka müntide - turg hullumeelseks. Eks nüüd ole nähtavasti kord Hiina käes.
Arenenud riikides on ka oma stabiilsed indikaatorid. Näiteks, kui Rootsis aktsiaturud langevad, siis on oksjonimajade saalid rahvast täis, ja vastupidi.
On Teil emotsionaalselt krooni kadumisest kahju ning kuidas suhtute eurorahasse?
Emotsionaalselt küll, aga praktiliselt on see paratamatu. Äris on pidev konverteerimine väga kulukas.
Paberrahasse ei suhtu ma kuidagi, need ongi nii neutraalselt tehtud, et mitte keegi ei suhtuks neisse mitte kuidagi. Seega väga õnnestunud ja sobilikult neutraalne.
Eesti euromündid on aga minu arvates täielik katastroof. Eestlastele eraldatakse tasuta reklaamipind ja nad panevad sinna oma maa kontuuri. Meil on riigivapp, vanalinnad (pae)pangad, kirikud, mõisad, eepos. Tuhat aastat ajalugu, mida me ühel või teisel moel tunneme. Eestis on varsti 800 aastat raha tehtud, aga meie teeme terve eurotsooni kõige igavama mündi. Kuid see on muidugi minu isiklik arvamus.
