Vana raamat pole hinnas, küll aga vana mööblitükk
Rakveres antiigi- ja kunstiäri Hansa Antiik pidav Raivo Laasmägi soovitab investeerida antiiki ja väärtustab ise just vanu eesti talupojakultuuri esemeid, mida ta välismaalastele ei müü.
Rakveres antiigi- ja kunstiäri Hansa Antiik pidav Raivo Laasmägi soovitab investeerida antiiki ja väärtustab ise just vanu eesti talupojakultuuri esemeid, mida ta välismaalastele ei müü.
Mida antiigi all üldse mõista?
Mõiste on muidugi hägustunud. Kunagi mõeldi antiigi all vana klassikalist kreeka-rooma kultuuri. Tänapäeval on inimesi, kes peavad antiigiks asju, mis on 20 aastat vanad. Vikipeedia ütleb, et antiik on see, mis on vanem kui 50 aastat. Antikvaaride seisukoht on, et antiik on vanem kui sada aastat.
Kui vanad on kõige vanemad asjad, mis teie kätte jõudnud?
Asjad võivad tuhandeid aastaid vanad olla. Ja need asjad ei ole täna ega eile maa seest välja tulnud, need asjad võivad olla tsaariajal või Eesti ajal leitud. Kusjuures tuhat aastat ei tähenda, et asi peaks kallis olema. On tuhandeaastaseid asju, mis piltlikult öeldes maksavad paar eurot, ja sajaaastaseid asju, mille hind on tuhandeid kordi kõrgem.
Kaua olete antiigiga teadlikult tegelenud?
40 aastat tuleb ära. Nõukogude ajal kandis see teistsugust iseloomu. Ost-müük toimus käest kätte, olid kollektsionääride klubid. Vana raha, marke koguti siis massiliselt. Praegu pole ammugi Rakveres ühtegi kollektsionääride klubi. Aga tänapäeval hinnatakse rohkem mööblit.
Kauplust olen pidanud 12-13 aastat, varem Maestro nime all Rakvere kesklinnas, nüüd Hansa Antiik Pikal tänaval.
Kas 40 aastaga on ka klientide eelistused muutunud?
Muidugi, 40 aastaga muutub ju kõik. Inimesed on hakanud rohkem antiiki väärtustama. 40 aastat tagasi läks seda meeletutes kogustes ahju ja prügimäele. Läheb ka praegu, vaatamata sellele, et lehed on kuulutusi täis. Kui inimene likvideerib majapidamist, siis kolmest üks ehk kutsub antikvaari, teine jagab sugulastele, aga kolmas teeb lõkke või viib prügimäele. On juhtunud, et kutsutakse õmblusmasinat ostma ja uurin, kas on veel midagi, siis selgub, et põletati vana mööblit, “koi oli sees, kellele seda rämpsu vaja on”.
Oli aeg, kus vanavarakogujad käisid taludes ja ostsid sümboolse raha eest kokku vanu esemeid. Kas taludest on veel midagi võtta?
Meie ei ole kunagi ukselt uksele käinud, käime ainult kutse peale. Aga meil on kaubatoojaid, kes käivad. Eks suures osas on majapidamistes neid asju vähemaks jäänud küll. Antiigituru tühja koha aga korvab see, et asju tuuakse piiri tagant sisse. 1920.–1930. aastate mööbel on Euroopas suhteliselt odav, aga meil müüakse kallilt. Euroopas hinnatakse talupoja-asja palju rohkem. Nii et meile tuuakse sisse 20.–40. aastate mööblit, aga välja viiakse talupojamööblit.
Vähemalt pooltes Eesti antiigiärides on Lääne-Euroopast pärit kaup. Tihti ongi raske vahet teha, kas ese on meie kultuuriruumist või mujalt. Paljud, kes enne ostsid odava Eestis tehtud taldriku antiigipoest, lähevad ja ostavad selle taldriku nn kaltsukast veel odavamalt.
Mida antiigipoest sagedamini ostetakse?
Levinumad artiklid on postkaardid, mündid, märgid, vana talukraam neile, kes oma kodu sisustavad.
Antiigipoest saab osta ka nõukogudeaegseid rinnamärke ja Leniniga lipukesi. Kas see on uus laine?
Ei, see oli perestroika ajal, siis ostsid kõik turistid propagandistlikku butafooriat.
Mille vastu välismaalased praegu antiigipoes huvi tunnevad?
Paar päeva tagasi üks Soome kollektsionäär ostis 72protsendise seebi ja kuus pudelit nõukogudeaegset lõhnaõli – need olid seisnud oma kolm aastat. Nii et iial ei või teada, mille vastu huvi on. Aga jõukamat ameerika turisti huvitavad näiteks ikoonid. Lihtsam inimene ostab mõne odavama suveniiri.
Mille poolest erineb vana ja nn uus vana mööbel?
Kui jätta ajalooline ja kunstiline väärtus kõrvale, siis vanamööbli ostmine on investeering. Kui on normaalne vana mööblitükk, siis ma usun, et mõne aasta pärast ostame selle ostjalt kallimalt tagasi kui täna müüsime. Seevastu uue vana mööbli tegemiseks on sageli kasutatud mitte eriti kvaliteetseid materjale, näiteks saepuruplaati.
Inimesed on erinevad – üks saab ka koopiast naudingu, teise jaoks on oluline originaal.
Kas taasiseseisvumisega hakati enam nn vana eesti talupojamööblit hindama?
Eks inimeste teadlikkus tõusis, räägiti rahvuskultuurist, eesti ajaloost, etnograafiast. Tõusis huvi vanade asjade vastu. Hakati talusid taastama, nende ajalugu uurima, tõusis huvi vana talumööbli vastu. Sel ajal tuli turule tohutult palju asju. Sellist aega vaevalt kunagi veel tuleb.
Kui palju näiteks ühe saja-aastase tooli väärtus ajas muutub?
Näiteks taasiseseisvumise alguses võis selle tooli hind olla 10-50 krooni. Täna on korraliku tammepuust tooli hind umbes 100 eurot. Kui palju ta hind on kümne aasta pärast, ei oska öelda. Aga keskeltläbi peaks korraliku antiigi hinnatõus olema aastas 10 protsenti, siis oleks see normaalne ja korvaks inflatsiooni ja oleks mõtet antiiki investeerida.
Milline on nõudlus vanade raamatute järele?
Vanade raamatute hind on langenud. Paljusid raamatuid, mis on sada aastat vanad, ei osteta isegi ühe euro eest. Kalled raamatuid on suhteliselt vähe, näiteks esimese Eesti vabariigi ajal välja antud raamatutest on umbes 20 protsendiga täna midagi peale hakata. Ilukirjandust, v.a mõningaid esmatrükke, on praktiliselt võimatu müüa. Ostetakse spetsiifilist erialakirjandust, ajalugu, tehnilist kirjandust. Vanadel piiblitel näiteks on vaid tundeväärtus, maksavad neli esimest trükki, ülejäänud on suhteliselt odava hinnaga. Kui inimene tuleb siia, käes piibel, mida põlvest põlve hoitud, siis tulebki seda edasi hoida. Ei taha inimest solvata ja öelda, et turuväärtus on sel väike.
Kas on midagi, mida oma poodi või kogusse väga ootate?
Igas valdkonnas on asju, mis on põnevad oma loo või materjali poolest. Väga huvitavad linnavaadetega postkaardid, olen kogunud neid 40 aastat. Nad võivad olla tagant täis kirjutatud – see väärtust maha ei võta. Ka huvitavad vanad talupojakultuuri esemed. Mõni lihtne 150aastane talupojariiul teeb teinekord rohkem rõõmu kui uhkete nikerdustega mõisakapp – kõik on suhteline.
Meie kauplusest kaks kolmandikku moodustab muuseumi pool, kus saab neid vanu asju näha.
Enamikku neist me ei müü, need on näitamiseks. Ja välismaalastele vanu talupojakultuuri puutuvaid esemeid ma samuti ei müü, tahan, et nad jääksid Eestisse.
Mõiste on muidugi hägustunud. Kunagi mõeldi antiigi all vana klassikalist kreeka-rooma kultuuri. Tänapäeval on inimesi, kes peavad antiigiks asju, mis on 20 aastat vanad. Vikipeedia ütleb, et antiik on see, mis on vanem kui 50 aastat. Antikvaaride seisukoht on, et antiik on vanem kui sada aastat.
Kui vanad on kõige vanemad asjad, mis teie kätte jõudnud?
Asjad võivad tuhandeid aastaid vanad olla. Ja need asjad ei ole täna ega eile maa seest välja tulnud, need asjad võivad olla tsaariajal või Eesti ajal leitud. Kusjuures tuhat aastat ei tähenda, et asi peaks kallis olema. On tuhandeaastaseid asju, mis piltlikult öeldes maksavad paar eurot, ja sajaaastaseid asju, mille hind on tuhandeid kordi kõrgem.
Kaua olete antiigiga teadlikult tegelenud?
40 aastat tuleb ära. Nõukogude ajal kandis see teistsugust iseloomu. Ost-müük toimus käest kätte, olid kollektsionääride klubid. Vana raha, marke koguti siis massiliselt. Praegu pole ammugi Rakveres ühtegi kollektsionääride klubi. Aga tänapäeval hinnatakse rohkem mööblit.
Kauplust olen pidanud 12-13 aastat, varem Maestro nime all Rakvere kesklinnas, nüüd Hansa Antiik Pikal tänaval.
Kas 40 aastaga on ka klientide eelistused muutunud?
Muidugi, 40 aastaga muutub ju kõik. Inimesed on hakanud rohkem antiiki väärtustama. 40 aastat tagasi läks seda meeletutes kogustes ahju ja prügimäele. Läheb ka praegu, vaatamata sellele, et lehed on kuulutusi täis. Kui inimene likvideerib majapidamist, siis kolmest üks ehk kutsub antikvaari, teine jagab sugulastele, aga kolmas teeb lõkke või viib prügimäele. On juhtunud, et kutsutakse õmblusmasinat ostma ja uurin, kas on veel midagi, siis selgub, et põletati vana mööblit, “koi oli sees, kellele seda rämpsu vaja on”.
Oli aeg, kus vanavarakogujad käisid taludes ja ostsid sümboolse raha eest kokku vanu esemeid. Kas taludest on veel midagi võtta?
Meie ei ole kunagi ukselt uksele käinud, käime ainult kutse peale. Aga meil on kaubatoojaid, kes käivad. Eks suures osas on majapidamistes neid asju vähemaks jäänud küll. Antiigituru tühja koha aga korvab see, et asju tuuakse piiri tagant sisse. 1920.–1930. aastate mööbel on Euroopas suhteliselt odav, aga meil müüakse kallilt. Euroopas hinnatakse talupoja-asja palju rohkem. Nii et meile tuuakse sisse 20.–40. aastate mööblit, aga välja viiakse talupojamööblit.
Vähemalt pooltes Eesti antiigiärides on Lääne-Euroopast pärit kaup. Tihti ongi raske vahet teha, kas ese on meie kultuuriruumist või mujalt. Paljud, kes enne ostsid odava Eestis tehtud taldriku antiigipoest, lähevad ja ostavad selle taldriku nn kaltsukast veel odavamalt.
Mida antiigipoest sagedamini ostetakse?
Levinumad artiklid on postkaardid, mündid, märgid, vana talukraam neile, kes oma kodu sisustavad.
Antiigipoest saab osta ka nõukogudeaegseid rinnamärke ja Leniniga lipukesi. Kas see on uus laine?
Ei, see oli perestroika ajal, siis ostsid kõik turistid propagandistlikku butafooriat.
Mille vastu välismaalased praegu antiigipoes huvi tunnevad?
Paar päeva tagasi üks Soome kollektsionäär ostis 72protsendise seebi ja kuus pudelit nõukogudeaegset lõhnaõli – need olid seisnud oma kolm aastat. Nii et iial ei või teada, mille vastu huvi on. Aga jõukamat ameerika turisti huvitavad näiteks ikoonid. Lihtsam inimene ostab mõne odavama suveniiri.
Mille poolest erineb vana ja nn uus vana mööbel?
Kui jätta ajalooline ja kunstiline väärtus kõrvale, siis vanamööbli ostmine on investeering. Kui on normaalne vana mööblitükk, siis ma usun, et mõne aasta pärast ostame selle ostjalt kallimalt tagasi kui täna müüsime. Seevastu uue vana mööbli tegemiseks on sageli kasutatud mitte eriti kvaliteetseid materjale, näiteks saepuruplaati.
Inimesed on erinevad – üks saab ka koopiast naudingu, teise jaoks on oluline originaal.
Kas taasiseseisvumisega hakati enam nn vana eesti talupojamööblit hindama?
Eks inimeste teadlikkus tõusis, räägiti rahvuskultuurist, eesti ajaloost, etnograafiast. Tõusis huvi vanade asjade vastu. Hakati talusid taastama, nende ajalugu uurima, tõusis huvi vana talumööbli vastu. Sel ajal tuli turule tohutult palju asju. Sellist aega vaevalt kunagi veel tuleb.
Kui palju näiteks ühe saja-aastase tooli väärtus ajas muutub?
Näiteks taasiseseisvumise alguses võis selle tooli hind olla 10-50 krooni. Täna on korraliku tammepuust tooli hind umbes 100 eurot. Kui palju ta hind on kümne aasta pärast, ei oska öelda. Aga keskeltläbi peaks korraliku antiigi hinnatõus olema aastas 10 protsenti, siis oleks see normaalne ja korvaks inflatsiooni ja oleks mõtet antiiki investeerida.
Milline on nõudlus vanade raamatute järele?
Vanade raamatute hind on langenud. Paljusid raamatuid, mis on sada aastat vanad, ei osteta isegi ühe euro eest. Kalled raamatuid on suhteliselt vähe, näiteks esimese Eesti vabariigi ajal välja antud raamatutest on umbes 20 protsendiga täna midagi peale hakata. Ilukirjandust, v.a mõningaid esmatrükke, on praktiliselt võimatu müüa. Ostetakse spetsiifilist erialakirjandust, ajalugu, tehnilist kirjandust. Vanadel piiblitel näiteks on vaid tundeväärtus, maksavad neli esimest trükki, ülejäänud on suhteliselt odava hinnaga. Kui inimene tuleb siia, käes piibel, mida põlvest põlve hoitud, siis tulebki seda edasi hoida. Ei taha inimest solvata ja öelda, et turuväärtus on sel väike.
Kas on midagi, mida oma poodi või kogusse väga ootate?
Igas valdkonnas on asju, mis on põnevad oma loo või materjali poolest. Väga huvitavad linnavaadetega postkaardid, olen kogunud neid 40 aastat. Nad võivad olla tagant täis kirjutatud – see väärtust maha ei võta. Ka huvitavad vanad talupojakultuuri esemed. Mõni lihtne 150aastane talupojariiul teeb teinekord rohkem rõõmu kui uhkete nikerdustega mõisakapp – kõik on suhteline.
Meie kauplusest kaks kolmandikku moodustab muuseumi pool, kus saab neid vanu asju näha.
Enamikku neist me ei müü, need on näitamiseks. Ja välismaalastele vanu talupojakultuuri puutuvaid esemeid ma samuti ei müü, tahan, et nad jääksid Eestisse.
