Saksamaal avastati natside röövitud kunstikogu miljardi euro väärtuses
Saksamaal Münchenis konfiskeeriti 80-aastase mehe korterist umbes 1500 arvatavasti natside röövitud modernistliku kunsti meistriteost, mida peetakse suurimaks kunstileiuks pärast Teist maailmasõda. Leiu väärtuseks hinnatakse kuni miljard eurot. Leitud teoste hulgas on Pablo Picasso, Henri Matisse'i, Marc Chagalli, Paul Klee, Max Beckmanni ja Emil Nolde töid. Saksa nädalalehe Focus teatel peeti neid teoseid seni kadunuiks, vahendab The Guardian.
Natsid konfiskeerisid kunstiteosed ilmselt kui „degenereerunud“ või võtsid 1930. ja 1940. aastatel ära juudi kunstikogujatelt. Seejärel jõudsid need Saksa kunstikoguja Hildebrand Gurlitti valdusse. Kui Gurlitt suri, jäi kogu tema pojale Corneliusele ja seda kõike võimude teadmata.
Gurlitt, kes polnud varem politsei huviorbiidis olnud, äratas tollivõimude tähelepanu pärast juhuslikku sularahakontrolli rongireisi ajal Šveitsist Münchenisse 2010. aastal. Edasine politseiuurimine viis läbiotsimiseni Gurlitti korteris Schwabingis 2011. aasta kevadel. Politsei avastas mõnede maailma parimate kunstnike meistritööde kogu.
Teoseid hoiti mahlapakkide ja konservide vahel isetehtud riiulitel pimedas toas. Pärast konfiskeerimist viidi need turvatud tollilattu Müncheni lähedal, kus Berliini ülikooli kunstiajaloolane Meike Hoffmann on nende päritolu ja väärtust hinnanud. Hoffmann ise ütles Guardianile, et tal on vaikimiskohustus ja ta ei või Focuses avaldatut kommenteerida.
Focuse teatel võis Cornelius Gurlitt, keda kirjeldatakse kui üksiklast, ennast ära elatada, müües aeg-ajalt mõne kunstiteose. Mitmed raamid korteris olid tühjad. Gurlitt müüs arvatavasti maha vähemalt ühe pildi – Beckmanni „Lõvitaltsutaja“. 2011. aastal müüdi maal 864 000 euro eest Kölni oksjonimajas.
Vähemalt 300 maali kogus arvatakse kuuluvat 16 000 teose hulka, mis kuulutati degenereerunuks. Teised arvatakse olevat kuulunud juutidele, kes põgenesid Saksamaalt ja jätsid need maha.
Üks Matisse'i maal kuulus Prantsuse kunstikaupmehele Paul Rosenbergile, kelle lapselaps on teleajakirjanik Anne Sinclair, kes on rahvusvahelise valuutafondi (IMF-i) endise direktori Dominique Strauss-Kahni endine naine. Rosenberg esindas Picassot, Georges Braque'i ja Matisse'i.
Üks põhjusi, miks Saksa toll on leidu nii kaua varjanud, võib olla hirm tohutu hulga tagastamisnõuete ees üle maailma koos igasuguste diplomaatiliste probleemidega, mida need kaasa võivad tuua.
Hildebrand Gurlitt, kes oli muuseumi direktor Zwickaus kuni Adolf Hitleri võimuletulekuni, kaotas oma töökoha, sest oli pooleldi juut, kuid natsid andsid talle hiljem volitused müüa maale välismaal.
Pärast sõda kuulutasid liitlased Gurlitti aga natsikuritegude ohvriks. Ta rääkis väidetavalt, et andis paljudele juutidele raha välismaale põgenemiseks ning kogu tema kunstikogu hävis Dresdeni pommitamise käigus.
Saksamaal Münchenis konfiskeeriti 80-aastase mehe korterist umbes 1500 arvatavasti natside röövitud modernistliku kunsti meistriteost, mida peetakse suurimaks kunstileiuks pärast Teist maailmasõda. Leiu väärtuseks hinnatakse kuni miljard eurot. Leitud teoste hulgas on Pablo Picasso, Henri Matisse'i, Marc Chagalli, Paul Klee, Max Beckmanni ja Emil Nolde töid. Saksa nädalalehe Focus teatel peeti neid teoseid seni kadunuiks, vahendab The Guardian.
Natsid konfiskeerisid kunstiteosed ilmselt kui „degenereerunud“ või võtsid 1930. ja 1940. aastatel ära juudi kunstikogujatelt. Seejärel jõudsid need Saksa kunstikoguja Hildebrand Gurlitti valdusse. Kui Gurlitt suri, jäi kogu tema pojale Corneliusele ja seda kõike võimude teadmata.
Gurlitt, kes polnud varem politsei huviorbiidis olnud, äratas tollivõimude tähelepanu pärast juhuslikku sularahakontrolli rongireisi ajal Šveitsist Münchenisse 2010. aastal. Edasine politseiuurimine viis läbiotsimiseni Gurlitti korteris Schwabingis 2011. aasta kevadel. Politsei avastas mõnede maailma parimate kunstnike meistritööde kogu.
Teoseid hoiti mahlapakkide ja konservide vahel isetehtud riiulitel pimedas toas. Pärast konfiskeerimist viidi need turvatud tollilattu Müncheni lähedal, kus Berliini ülikooli kunstiajaloolane Meike Hoffmann on nende päritolu ja väärtust hinnanud. Hoffmann ise ütles Guardianile, et tal on vaikimiskohustus ja ta ei või Focuses avaldatut kommenteerida.
Focuse teatel võis Cornelius Gurlitt, keda kirjeldatakse kui üksiklast, ennast ära elatada, müües aeg-ajalt mõne kunstiteose. Mitmed raamid korteris olid tühjad. Gurlitt müüs arvatavasti maha vähemalt ühe pildi – Beckmanni „Lõvitaltsutaja“. 2011. aastal müüdi maal 864 000 euro eest Kölni oksjonimajas.
Vähemalt 300 maali kogus arvatakse kuuluvat 16 000 teose hulka, mis kuulutati degenereerunuks. Teised arvatakse olevat kuulunud juutidele, kes põgenesid Saksamaalt ja jätsid need maha.
Üks Matisse'i maal kuulus Prantsuse kunstikaupmehele Paul Rosenbergile, kelle lapselaps on teleajakirjanik Anne Sinclair, kes on rahvusvahelise valuutafondi (IMF-i) endise direktori Dominique Strauss-Kahni endine naine. Rosenberg esindas Picassot, Georges Braque'i ja Matisse'i.
Üks põhjusi, miks Saksa toll on leidu nii kaua varjanud, võib olla hirm tohutu hulga tagastamisnõuete ees üle maailma koos igasuguste diplomaatiliste probleemidega, mida need kaasa võivad tuua.
Hildebrand Gurlitt, kes oli muuseumi direktor Zwickaus kuni Adolf Hitleri võimuletulekuni, kaotas oma töökoha, sest oli pooleldi juut, kuid natsid andsid talle hiljem volitused müüa maale välismaal.
Pärast sõda kuulutasid liitlased Gurlitti aga natsikuritegude ohvriks. Ta rääkis väidetavalt, et andis paljudele juutidele raha välismaale põgenemiseks ning kogu tema kunstikogu hävis Dresdeni pommitamise käigus.
