Eestilgi on mõned tähelepanuväärsed kadunud aarded. Need on muinasaarded, mille väärtuse üle saab üksnes oletusi teha, sest aarded ise on inimliku rumaluse ja ahnuse tõttu hävinud.
Kõikjal Eestimaal kaevatakse, lammutatakse, ehitatakse. Just need on tööd, mille käigus võib õnnelik leidja põrgata millelegi vanale ja väärtuslikule, kas või rahapajale. Rahapada pole aga mitte ainult kopsikutäis enamasti halvaproovilist hõbedat, vaid eelkõige oluline ja teaberikas ajalooallikas.
10. sajandi Saue rikkur
Möödunud sajandi alguses tegi kogu maailmas võidukäiku uus ja seni kujuteldamatu sidevahend raadiotelegraaf. Ei jätnud progress puudutamata ka Vene tsaaririigi Läänemereprovintse, sealhulgas Eestimaa kubermangu. Esimene raadiomast otsustati püstitada Sauele ning anda talle nimeks “Reval”. Koht valiti versta kaugusele mõisa südamest, väikesele kõrgendikule, mida rahvasuu kutsus Surnumäeks ja kus aeg-ajalt oli leitud muistseid luid. Ent niisugune pisiasi pole tehnikamõtet kunagi seganud ja mais 1913 tasandati juba pinnast püstitatava masti tarbeks. Ei läinudki kaua, kui töömehed tõid päevavalgele potitäie hõbedat, vanu münte ja ehteasju, mis kokku kaalusid nelja kilo ringis. Leiust pole paraku teada muud, kui et see (või osa sellest) müüdi Tallinnas 100 rubla eest kohe maha. Kuid näib, et osa aardest sattus ka kohaliku mõisaproua Harpe-Harki kätte, kes aastaid hiljem, 1922. aastal, tõi oma saagi näha tollase Eestimaa Kirjandusseltsi Muuseumi konservaatorile, hariduselt arstile Adolf Friedenthalile. Seda polnudki nii vähe – 11 hõbedast spiraalvõru, 4 hõbekaelavõru ning hulk araabia hõbemünte 10. sajandist. Muide, vanad araabia mündid on erakordselt inforikkad. Neile vermiti nii kaliifi ja emiiri, mõnikord isegi vesiiri nimi, kui ka müntla ning aastaarv. Seega võib nende najal täpselt öelda, missuguse islami maailma kandiga käis Muinas-Eesti kaubandus, ja koguni dateerida tehingut aastase täpsusega! Erilist huvi pakuvad aga nimetatud hõbespiraalid, mida harilikult peetakse käevõrudeks, kuid mis tegelikult on muistsed Põhjamaade rahad oseringid, kaaluga keskeltläbi umbes 100 grammi. Lisades siia kaelaehted ning mündid, võib proua kätte jäänud aarde osa hinnata umbes paarile hõbedakilole. Võimalik, et osa sellest müüs ta hiljem Inglismaale, sest Cambridge’is ja Londonis Briti Muuseumis säilivad praegugi spiraalne hõbedakang ning kaks kaelavõru mingist Tallinna lähedal avastatud leiust. Peale hõbeda oli mõisaproua kätte jäänud ka nooremasse rauaaega kuuluvaid pronksist ja rauast matuspanuseid, mis kaevatud välja pisut hiljem sealtsamast Surnumäelt koos inimluudega.
Kuid see pole veel kõik. 1913. aasta hilissuvel, 14. augustil, kui planeerimistöid jätkati, kõlksatas labidas samas kohas umbes jala sügavusel vastu järgmist rahapada või õigemini rahapotti, mis samuti oli täis hõberaha ja -ehteid. Nagu niisugusel puhul ikka, toimetasid töömehed väärtusliku leiu jalamaid kõrvale ning Keilast kohale kutsutud kreisipolitseil jäi üle vaid õlgu kehitada ning vurre keerutada. Kõigest ühe araabia mündi kinkis telegrafist Ilja Losev Eestimaa Provintsiaalmuuseumile. Küll leidis suur osa aardest, ligi tuhat dirhemit ehk araabia hõberaha, hiljem tee Peterburi Ermitaaþi. Need avaldas trükis tollane maailma parim araabia müntide tundja Richard Vasmer. Et niisugune 10. sajandi münt kaalus keskeltläbi kolm grammi, oli Neevalinna seega jõudnud ligi kolm kilo väärismetalli, terve peitevara aga pidi taas olema märgatavalt suurem. Niisiis moodustavad kaks Saue rahapada tegelikult ühe aarde, mis usaldatud maapõue millalgi 10. sajandi keskel. Tegemist on nähtavasti Eesti suurima viikingiaegse peitleiuga, mis kokku võis sisaldada ligi kümme kilo hõbedat ja kuuluda muistsele eesti rikkurile, kes tegeles eeskätt idasuunalise äriga.
Otepää oma kaupmees
Kuid ajad muutusid ja idamaine hõbe sai otsa, sealsed kaevandused tühjaks. Kohalik kaubitseja pööras oma pilgu nüüd vastassuunas, lääne poole, kust 11. sajandil voolas meile kaubavahetuse korras massiliselt Saksa ja Inglise hõberaha, denaare. Sellest ajast on teada kümneid ja kümneid hõbeaardeid, millest seni kogukaima kaal ulatus jällegi kümne naela ehk umbes nelja kiloni. Varandus avastati 1880. aastatel Otepääst kuue kilomeetri kaugusel Juusa talu maadel. Et 11. sajandi Euroopa rahad, millest kõnealune leid peaasjalikult koosnes, on kergemad kui araabia dirhemid ja kaaluvad vaid pisut üle grammi, siis võis tegu olla ligi 4000 mündiga. Lugejale teadmiseks, et Euroopas endas avastatakse tolleaegseid münte äärmiselt harva ning teavet oma rahaajaloost saavad sakslased ja inglased just tänu Läänemere-ümbruse aaretele.
Otepää peitevara saatus oli paraku üsna kurb. Üle 1300 mündi saadeti Venemaa Arheoloogilisele Komisjonile, kes valis ligi 700 neist välja Ermitaaþi mündikogu täienduseks (niisugune oli tsaariaegne muististe jaotamise kord). Need asuvad ilmselt praegugi Peterburis, kuid pole enam tuvastatavad. Ülejäänud rahad kui ebahuvitavad läkitasid pealinna härrad tagasi Õpetatud Eesti Seltsile, kes noist omakorda paarsada tükki saatis määramiseks Berliini omaaegsele Saksa numismaatikakorüfeele Hermann Dannenbergile. Sealt jõudsid need õnnelikult tagasi Eestisse ja lebavad nüüd Tallinnas Ajaloo Instituudi seifis. Ligi kaks ja poolsada denaari müüdi aga maha Frankfurdis tuntud Hessi oksjonimajas. Need omandas Berliini mündikabinet ja publitseeris teine Saksa numismaatika suurkuju Julius Menadier. Mis sai ülejäänud rahadest, on teadmata, kuid kõige tõenäolisemalt rändasid need kullassepa sulatustiiglisse. Noorimate teadaolevate müntide järgi otsustades on Otepää aare mullapõue kaevatud millalgi päris 11. sajandi lõpus, 1090. aastatel. See oli aeg, kui välja kujunes meie oma kaupmeeste kiht, kes agaralt tegutses tollases rahvusvahelises äris.
Saarlaste hõbe
Sajand hiljem võtsid kauplemise Läänemerel enda kätte juba sakslased, kelle olulisemateks peatuspaikadeks siin said Visby, Riia, Pärnu, Tartu ja Tallinn. Siiski säilisid ka eestlastel veel kaua vanad ärisidemed naabrite, eeskätt ojamaalastega. Eriti aktiivsed olid jätkuvalt saarlased, kes kogu 13. sajandi jooksul tegelikult säilitasid oma vana vabaduse. Seetõttu pole ka imestada, et just Saaremaalt pärineb veel 13.–14. sajandi vahetuselt suur aare, mille kogukaaluks arvestati umbes 1200 grammi. Varanduse leidis Valjala kihelkonnas asunud Koksi talu peremees 1907. aastal õunapuu istutamiseks auku kaevates. Paeplaadi alt tuli päevavalgele arvestuste kohaselt vähemalt 10 000 imeõhukest ja peamiselt vaid ühelt küljelt vermitud hõberahakest – brakteaati. Kohalik pastor ja muinsushuviline Eduard Pundt oli leiust väga põnevil ning korjas suurema osa sellest kokku. Õnnetuseks polnud sellegi muinasvara saatus parem eespoolkirjeldatuist. Kui puhkes Esimene maailmasõda, pagendas tsaarivalitsus sakslasest kirikhärra, kes lahkudes andis kogutud mündid 1915. aasta aprillis hoiule Kuressaare muuseumi konservaatorile Otto von Moeller nooremale. Eesti Vabariigi aastatel võis pastor oma ametit rahumeeli edasi pidada, kuid münte tagasi ta enam ei saanud. Pisut irooniliselt soovitab ta oma kirjas eespool juba mainitud Adolf Friedenthalile Tallinnas Lai 31 kandis üles otsida härra Moeller, kes “… kuna ta on suurepärane münditundja, Teile kindlasti palju huvitavat ja väärtuslikku Teie teema kohta jutustada oskab”.
Ainsaks mälestuseks sellest erakordselt põnevast leiust jäid Tartus piltnik Schulzi juures 1908. aastal tehtud kolm fotot, millele kirikuõpetaja valis 112 leius olnud erinevat münditüüpi ja -varianti. Need fotod ja koguni negatiivid on alles praegugi ning tallel Eesti Ajaloomuuseumis. Ja ainult tänu ajalooharrastajast kirikuõpetaja ettenägelikkusele on meil vähegi aimu selle teadusele nii palju pakkuda võinud aarde koostisest. Peaasjalikult olid Valjala leiu mündid löödud siinsetes rahapajades – Tallinnas ja Tartus, mõni ka Riias ja Haapsalus, kuid vanu kaubasidemeid ilmestab eelkõige Visby vermingute suur osakaal leius. Lisaks oli seal Rootsi mandrimaa brakteaate ning koguni paar kauges Lübeckis ning Hamburgis vermitud penni. Kuid leiu koostisse kuulus ka vähemalt üks seni täiesti tundmatu Liivimaa münt, mille arvatavasti olid löönud orduvennad Riias 1300. aasta paiku. Ja peale selle vaatab fotolt vastu Visby rahake, mille kohta Rootsi teadlased seniajani väidavad, et niisugust pole olemaski! Kõnelemata muudest haruldustest, mida pildi järgi otsustades polnud selles aardes mitte vähe.
Võib-olla (aga kindlasti seda väita pole andmete puudusel enam võimalik) müüs isand Moeller või keegi tema lähikondlastest mündikesed omal ajal mõnda antiigiärisse. Mis lubab meil seda oletada? Juba üle kümne aasta tagasi sattus Kloogal vanu suvilaid lammutanud ehitusmeeste kätte kopsakas hõbekann, mis oli täis vanu münte. Leiu teekond kulges seadust mööda Eesti Ajaloomuuseumisse. Seal asja lähemalt uurides selgus, et kannu omanik oli olnud 1944. aastal kodumaalt lahkunud Tallinna margikaupmees Eichenthal, kes nähtavasti omal ajal ostis üles mitte ainult kõike filateeliasse puutuvat, vaid ka juhtumisi talle pakutud vanu rahasid. Kannus oli üle nelja tuhande mündi, mis ilmselt pärinesid Eestis eri aegadel peidetud ja leitud aaretest. Selle hulgas moodustasid märkimisväärse osa Tallinna, Tartu ning Visby pennid 13. sajandi lõpust – 14. sajandi algusest, st samast ajast, kui kätketi ka Valjala leid. Ja mis kõige üllatavam – nende hulgas oli ka samasugune Visby penn, mille olemasolu meie Stockholmi kolleegid ikka veel kangekaelselt eitavad! Kahjuks puuduvad Klooga leius aga muud fotol nähtavad haruldused, mille saatus seniajani on ebaselge. Parimal juhul sattusid need mõne eriti hea asjatundja kollektsiooni. Et aga niisugust spetsialisti polnud tolleks ajaks veel sündinud, siis tuleb karta, et suurem osa mündikesi maandus, nagu tollal tavaks, sulatuskopsikus, kust väljus juba hõbelusika või muu vajaliku ja praktilise eseme näol.
Tegin siin juttu kolmest tähelepanuväärsest ja teadusele väga hinnalisest Eesti muinasaardest. Kõiki neid ühendab ühine saatus. Inimlik rumalus ja ahnus hävitasid korvamatu ajalooallika. Nüüd on aeg edasi läinud, nii riik kui rahvas targemaks saanud. Ehk usub mind lahke lugeja, kui väidan ja luban (kuulumata ühtegi parteisse), et tänapäeval korvab Eesti Vabariik aarde leidja heldemini, kui seda teeb ükski kullassepp või kaupmees. Tehke proovi, tulge muuseumi! Ja võtke vanarahad kaasa.
IVAR LEIMUS (1953) on ajaloolane ja numismaatik, Eesti Ajaloomuuseumi teadur.
