Mündikogumise põhitõed: Mida koguda ja mis paneb paika müntide hinna
Alates euro tulekust on mündikogumine muutunud aina populaarsemaks. Mündikogujana on mul selle üle ainult hea meel. Samas paneb mind muretsema, et algajad mündikogujad kipuvad tegema teadmatusest väga lihtsaid ja rumalaid vigu.
Alustaks sellest, mis asi on üldse münt? Eesti Keele Instituudi andmetel on münt metallist maksevahend. Ehk siis lihtsustatult - sellega peab saama poes tasuda. Võib tekkida küsimus, et kas väärismetallist meenemündid on sel juhul ka mündid, kas nendega saab ka poes maksta? Vastus on jah, ametlikult on ka näiteks kõik Eesti Panga poolt emiteeritud kuld- ja hõbemündid maksevahendid (Eesti Vabariigi pinnal). Ülejäänud münditaolised esemed on medalid, žetoonid, seibid jmt.
Mida koguda?
Kuna alustav mündikoguja enamasti ei tea, mida ta täpsemalt tahab, tasub koguda kõike, mis näppu satub. Küll mõne aja möödudes selgub, milline valdkond rohkem huvi pakub (või kas mündikogumine üldse huvi pakub). Esialgu tasuks hoiduda kõrgehinnaliste müntide ostmisest, või veel parem - hoiduda müntide ostmisest üldse. Päris kena kogu võib kokku saada ka poest, reisidelt ja sõpradelt-tuttavatelt saadud münte kõrvale pannes.
Kui siiski on kindel plaan müntide ostmiseks raha kulutada, tasuks alustada temaatiliste hinnakataloogide ostmisest. Müntidele kulutatavad summad võiksid olla alguses sellised, millest väga kahju pole.
Säilivus
Säilivuse all mõistetakse mündi seisukorda. Tõenäoliselt on kõik näinud mündirullidest tulnud uusi läikivaid münte - mündipind on pea peegelsile, kõik mündil olevad kirjad on teravad ja kulumata, mündil pole näpujälgi, mustust, kriime. Sellist säilivust kutsutakse käibimata ehk rahapajasäilivuseks (inglise keeles Uncirculated, Unc või Mint State, MS). Iga mündikoguja eesmärk peaks olema komplekteerida kogu justnimelt sellises säilivuses müntidest. Müntide säilivuste tabeli leiab igast mündikataloogist.
Selleks, et mündid püsiksid võimalikult heas säilivuses, tuleks neid hoida servadest. Inimese sõrmed jätavad mündi pinnale sõrmejäljed. Esialgu ei pruugi need isegi nähtavad olla, kuid aja jooksul reageerib inimhigi metalliga ning need jäljed jäävad alatiseks mündi pinnale. Ja kui münt on kapslis (näiteks poleeritud meenemündid), siis on mõistlik seda kapslist mitte välja võtta.
Puhastamine
Münte on väga harva vaja puhastada. Üldjuhul on vanematele müntidele aja jooksul tekkinud õhuke oksiidikiht, mis kaitseb münti edasise korrodeerumise eest. Seda kihti kutsutakse paatinaks ning seda ei ole mõistlik ühegi meetodiga eemaldada. Aja jooksul tekkinud paatina võib tõsta, samas (oskamatu) puhastamine peaaegu alati langetab mündi hinda (vähemalt kogenud mündikogujate silmis).
Oskamatu puhastamisega võib kaasneda ebaloomulik läige, mis algajale võib ilus tunduda, kuid mida iga tõsisem koguja väldib. Peale selle võib saada rikutud mündi pind, eriti münti abrasiivsete vahenditega (hambahari ja hambapasta) või keemiliselt (igasugused happed) puhastades.
Rikutud mündid
Müntide puhastamine pole ainus viis nende numismaatilise väärtuse hävitamiseks. Müntide rikkumine on ka aukude sissepuurimine, aasade ja sangade külgejootmine, ülekuldamine, -hõbetamine, -värvimine või -emailimine, müntide kuju muutmine jne.
Üldjuhul on rikutud müntide väärtus võrdne nendes sisalduva metalli hinnaga. Erandiks on vast eheteks tehtud vanad hõbemündid, millel on etnograafiline väärtus. Muidugi on võimalik sang eemaldada ja augud täita, kuid see pole odav ning tasub ära vaid haruldasemate ja kallimate müntide puhul. Ja ka siis ei ole münt väärt rikkumata mündi hinda.
Kindlasti tekib küsimus, miks on rikutud mündid ka ülekullatud ja emailitud mündid, sest need on ju "terved". Probleem seisneb selles, et rahapajast need sellisel kujul ei tulnud, tegemist on ettevõtlike ärimeeste omaalgatusliku "tuunimisega". Kui see rõõmu teeb, võib neid hobi korras koguda (kahtlemata on need silmale ilusad vaadata), kuid numismaatilist väärtust neil (enam) pole.
Hindadest
Mündimaailmas kehtib turumajandus - mida ihaldusväärsem münt, seda suurem väärtus. Siinkohal peab ümber lükkama peamise eksiarvamuse, mis müntide kohta kehtib - arvatakse, et mida vanem münt, seda kallim. Tegelikult ei pruugi vanad mündid üldse palju maksta, paari tuhande aastaseid Rooma münte või keskaegseid Tallinna ja Riia münte on võimalik osta ka paari euro eest.
Vanusest hoopis olulisem on olemasolevate müntide ning nendest müntidest huvitatud kogujate arv. Kui kogujaid on rohkem kui münte, on münt kallis. Kui kogujaid on vähem kui münte, on münt odav. Lihtne! Seejuures on oluline faktor säilivus. Kuna kogujad eelistavad kogudes näha võimalikult heas säilivuses münte, võivad kehvas ja rahapajasäilivuses müntide hinnad erineda tuhandetes kordades. Seejuures tahan veelkord rõhutada, et münte pole enamasti mõtet puhastada - suure tõenäosusega viib puhastamine, eriti oskamatu(!) puhastamine, mündi hinda hoopis alla (tuhandeeurosest mündist võib saada sajaeurone münt).
Kes tahab müntidega tõsisemalt tegeleda, sel soovitan kindlasti osta vastava valdkonna hinnakirjadega mündikataloogi. Kataloogide hinnad jäävad enamasti vahemikku 10-20 eurot ning tõenäoliselt tasub see ost üsna ruttu ära (aitab vältida mõne mündi topelt hinnaga ostmist või võileivahinnaga mahamüümist).
Mündikogumine on suhteliselt piirkondlik tegevus, näiteks Eestis kogutakse eelkõige Eesti münte ja Eestis käibinud münte, Soomes Soome münte, Venemaal Vene münte jne. Seetõttu maksavad Eesti mündid kõige paremat hinda Eestis, Vene mündid Venemaal jne. Kogudes näiteks Brasiilia münte, peaks arvestama, et Eestis tõenäoliselt ei saa nende müümisel maksimaalset hinda.
Müntidesse ja medalitesse investeerides tasuks meeles pidada, et mündikogujaid on maailmas
tunduvalt rohkem kui medalikogujaid. Medalite kogumisel peab arvestama ka sellega, et hinnakatalooge nende kohta praktiliselt pole.
Münte on alati kõige soodsam osta/vahetada keskpankadest, sest iga vahendaja lisab oma protsendi juurde. Tellides mündid internetist, võib mündi saada isegi koos posti- ja pakkekuludega poole odavamalt kui Eestist.
Kõige olulisema punktina tasuks meeles pidada, et praegusaja münt massikaup. Kui valuutad olid seotud kullastandardiga (ehk siis iga rahaühik võrdus mingi koguse kullaga), ei saanud münte teha "lõputus" koguses. Lisaks seadis tihtipeale piirangud materjali nappus (hõbedat, kulda, isegi
näiteks tina lihtsalt polnud piisavalt). Tänapäeval sellised piirangud puuduvad, münte tehakse miljonites. Kui kõrgele saab tõusta mündi hind, mida on olemas miljoneid?
Lisaks tasuks veel mainida väärismetallist investeerimismünte (ingl k bullion coins), mis erinevalt meenemüntidest pole pühendatud millegi või kellegi auks või mälestuseks. Need mündid on enamasti väärt sama palju, kui neis sisalduv metall.
Sertifikaadid
Tihtipeale on müntidel kaasas ka ehtsust tõendav sertifikaat. Sertifikaadi eesmärk on tõsta usaldust mündi vastu. Tänapäeval pole sertifikaadi kujundamine ja trükkimine mingi raketiteadus, sellega saab hakkama iga vähegi arvutit tundev inimene. Seega tasub alati kõikvõimalikesse sertifikaatidesse skeptiliselt suhtuda. Mõnes "Poola sõltumatus instituudis" välja antud sertifikaat võib olla väga kena, kuid ei tõesta midagi.
Haruldused rahakotis
Kuigi enamus kaasaegseid münte on odav massikaup, leidub ka erandeid. Neid münte on tehtud mingil põhjusel vähe.
Paljud peavad haruldaseks Eesti hõbedasi ühekrooniseid. Tegelikult on haruldane neist ainult üks aastakäik, 1992, mida tehti 20 tuhat ning mis pandi mündikomplektidesse. Teisi aastakäike, 1993 ja 1995, tehti miljoneid ja inimesed on neid miljonite kaupa kõrvale pannud. See avaldub mündi hinnas - 1992. a 1-kroonine maksab 20-30 eurot, teised aastad rahapajasäilivuses kuni euro tükist (kui üldse müüa õnnestub).
Üsna palju on kõrvale pandud ka 5-sendiseid ja 5-krooniseid münte. Kardetavasti pole ka nende müntide puhul olulist hinnatõusu ette näha.
Haruldusi on ka Nõukogude Liidu kopikate, "nende kõige tavalisemate" seas. Näiteks 5-kopikaline võib maksta, sõltuvalt säilivusest muidugi, sadakond eurot (1970. a). Neid häid münte-aastakäike on NSVL kopikate seas mitmeid.
Tulles tänasesse päeva, siis Vatikani, Monaco ja San Marino euromüntide haruldus pole paljudele uudiseks. Samas, haruldane on ka näiteks Soome 2-eurone aastast 2006, millel on vana maakaardi asemel uus kaart (sisuliselt on tegu tootmispraagiga), haruldased on valedele toorikutele löödud mündid, haruldased on pöördes templitega löödud mündid jne.
Nõuanded algajale kogujale
Tehke endale selgeks, mida te kogute. Kas münte või medaleid, mis piirkonna münte, mis ajastu münte jne. Kõike paratamatult koguda ei jõua.
Investeerige kataloogidesse. See aitab hoiduda üle maksmisest või võileivahinnaga müümisest. Lisaks näeb, mis on puudu ja mida otsida
Usaldage, aga kontrollige. Mündi müüja võib olla kogenud koguja, kuid müüjal on alati omad huvid mängus - esimene küsitud hind on tavaliselt ikka üle turuhinna
Säilivus on oluline. Eelistage kvaliteeti ning hoidke münte servadest
Münte pole vaja ilmtingimata puhastada. Oskamatu puhastamine võib muuta mündi väärtusetuks
Detailid on olulised. Erinevatel aastatel või erinevates rahapajades välja antud müntide hind võib erineda kordades
Ärge ülehinnake mündi vanuse tähtsust. Hinna paneb paika nõudlus ja pakkumine
Ärge ülehinnake väärismetalli tähtsust. Paljud vähekulunud vaskmündid maksavad rohkem kui hõbe- või kuldmündid, sest neid on säilinud vähem. Mälestuseks hoiti ikka pigem hõberublasid kui vaskkopikaid
Mündid pole letialune kaup. Käibemünte on võimalik vahetada pankades ja meenemünte osta keskpankadest. Münte ei pea alati ostma vahendajate käest.
Alates euro tulekust on mündikogumine muutunud aina populaarsemaks. Mündikogujana on mul selle üle ainult hea meel. Samas paneb mind muretsema, et algajad mündikogujad kipuvad tegema teadmatusest väga lihtsaid ja rumalaid vigu.
Alustaks sellest, mis asi on üldse münt? Eesti Keele Instituudi andmetel on münt metallist maksevahend. Ehk siis lihtsustatult - sellega peab saama poes tasuda. Võib tekkida küsimus, et kas väärismetallist meenemündid on sel juhul ka mündid, kas nendega saab ka poes maksta? Vastus on jah, ametlikult on ka näiteks kõik Eesti Panga poolt emiteeritud kuld- ja hõbemündid maksevahendid (Eesti Vabariigi pinnal). Ülejäänud münditaolised esemed on medalid, žetoonid, seibid jmt.
Mida koguda?
Kuna alustav mündikoguja enamasti ei tea, mida ta täpsemalt tahab, tasub koguda kõike, mis näppu satub. Küll mõne aja möödudes selgub, milline valdkond rohkem huvi pakub (või kas mündikogumine üldse huvi pakub). Esialgu tasuks hoiduda kõrgehinnaliste müntide ostmisest, või veel parem - hoiduda müntide ostmisest üldse. Päris kena kogu võib kokku saada ka poest, reisidelt ja sõpradelt-tuttavatelt saadud münte kõrvale pannes.
Kui siiski on kindel plaan müntide ostmiseks raha kulutada, tasuks alustada temaatiliste hinnakataloogide ostmisest. Müntidele kulutatavad summad võiksid olla alguses sellised, millest väga kahju pole.
Säilivus
Säilivuse all mõistetakse mündi seisukorda. Tõenäoliselt on kõik näinud mündirullidest tulnud uusi läikivaid münte - mündipind on pea peegelsile, kõik mündil olevad kirjad on teravad ja kulumata, mündil pole näpujälgi, mustust, kriime. Sellist säilivust kutsutakse käibimata ehk rahapajasäilivuseks (inglise keeles Uncirculated, Unc või Mint State, MS). Iga mündikoguja eesmärk peaks olema komplekteerida kogu justnimelt sellises säilivuses müntidest. Müntide säilivuste tabeli leiab igast mündikataloogist.
Selleks, et mündid püsiksid võimalikult heas säilivuses, tuleks neid hoida servadest. Inimese sõrmed jätavad mündi pinnale sõrmejäljed. Esialgu ei pruugi need isegi nähtavad olla, kuid aja jooksul reageerib inimhigi metalliga ning need jäljed jäävad alatiseks mündi pinnale. Ja kui münt on kapslis (näiteks poleeritud meenemündid), siis on mõistlik seda kapslist mitte välja võtta.
Puhastamine
Münte on väga harva vaja puhastada. Üldjuhul on vanematele müntidele aja jooksul tekkinud õhuke oksiidikiht, mis kaitseb münti edasise korrodeerumise eest. Seda kihti kutsutakse paatinaks ning seda ei ole mõistlik ühegi meetodiga eemaldada. Aja jooksul tekkinud paatina võib tõsta, samas (oskamatu) puhastamine peaaegu alati langetab mündi hinda (vähemalt kogenud mündikogujate silmis).
Oskamatu puhastamisega võib kaasneda ebaloomulik läige, mis algajale võib ilus tunduda, kuid mida iga tõsisem koguja väldib. Peale selle võib saada rikutud mündi pind, eriti münti abrasiivsete vahenditega (hambahari ja hambapasta) või keemiliselt (igasugused happed) puhastades.
Rikutud mündid
Müntide puhastamine pole ainus viis nende numismaatilise väärtuse hävitamiseks. Müntide rikkumine on ka aukude sissepuurimine, aasade ja sangade külgejootmine, ülekuldamine, -hõbetamine, -värvimine või -emailimine, müntide kuju muutmine jne.
Üldjuhul on rikutud müntide väärtus võrdne nendes sisalduva metalli hinnaga. Erandiks on vast eheteks tehtud vanad hõbemündid, millel on etnograafiline väärtus. Muidugi on võimalik sang eemaldada ja augud täita, kuid see pole odav ning tasub ära vaid haruldasemate ja kallimate müntide puhul. Ja ka siis ei ole münt väärt rikkumata mündi hinda.
Kindlasti tekib küsimus, miks on rikutud mündid ka ülekullatud ja emailitud mündid, sest need on ju "terved". Probleem seisneb selles, et rahapajast need sellisel kujul ei tulnud, tegemist on ettevõtlike ärimeeste omaalgatusliku "tuunimisega". Kui see rõõmu teeb, võib neid hobi korras koguda (kahtlemata on need silmale ilusad vaadata), kuid numismaatilist väärtust neil (enam) pole.
Hindadest
Mündimaailmas kehtib turumajandus - mida ihaldusväärsem münt, seda suurem väärtus. Siinkohal peab ümber lükkama peamise eksiarvamuse, mis müntide kohta kehtib - arvatakse, et mida vanem münt, seda kallim. Tegelikult ei pruugi vanad mündid üldse palju maksta, paari tuhande aastaseid Rooma münte või keskaegseid Tallinna ja Riia münte on võimalik osta ka paari euro eest.
Vanusest hoopis olulisem on olemasolevate müntide ning nendest müntidest huvitatud kogujate arv. Kui kogujaid on rohkem kui münte, on münt kallis. Kui kogujaid on vähem kui münte, on münt odav. Lihtne! Seejuures on oluline faktor säilivus. Kuna kogujad eelistavad kogudes näha võimalikult heas säilivuses münte, võivad kehvas ja rahapajasäilivuses müntide hinnad erineda tuhandetes kordades. Seejuures tahan veelkord rõhutada, et münte pole enamasti mõtet puhastada - suure tõenäosusega viib puhastamine, eriti oskamatu(!) puhastamine, mündi hinda hoopis alla (tuhandeeurosest mündist võib saada sajaeurone münt).
Kes tahab müntidega tõsisemalt tegeleda, sel soovitan kindlasti osta vastava valdkonna hinnakirjadega mündikataloogi. Kataloogide hinnad jäävad enamasti vahemikku 10-20 eurot ning tõenäoliselt tasub see ost üsna ruttu ära (aitab vältida mõne mündi topelt hinnaga ostmist või võileivahinnaga mahamüümist).
Mündikogumine on suhteliselt piirkondlik tegevus, näiteks Eestis kogutakse eelkõige Eesti münte ja Eestis käibinud münte, Soomes Soome münte, Venemaal Vene münte jne. Seetõttu maksavad Eesti mündid kõige paremat hinda Eestis, Vene mündid Venemaal jne. Kogudes näiteks Brasiilia münte, peaks arvestama, et Eestis tõenäoliselt ei saa nende müümisel maksimaalset hinda.
Müntidesse ja medalitesse investeerides tasuks meeles pidada, et mündikogujaid on maailmas
tunduvalt rohkem kui medalikogujaid. Medalite kogumisel peab arvestama ka sellega, et hinnakatalooge nende kohta praktiliselt pole.
Münte on alati kõige soodsam osta/vahetada keskpankadest, sest iga vahendaja lisab oma protsendi juurde. Tellides mündid internetist, võib mündi saada isegi koos posti- ja pakkekuludega poole odavamalt kui Eestist.
Kõige olulisema punktina tasuks meeles pidada, et praegusaja münt massikaup. Kui valuutad olid seotud kullastandardiga (ehk siis iga rahaühik võrdus mingi koguse kullaga), ei saanud münte teha "lõputus" koguses. Lisaks seadis tihtipeale piirangud materjali nappus (hõbedat, kulda, isegi
näiteks tina lihtsalt polnud piisavalt). Tänapäeval sellised piirangud puuduvad, münte tehakse miljonites. Kui kõrgele saab tõusta mündi hind, mida on olemas miljoneid?
Lisaks tasuks veel mainida väärismetallist investeerimismünte (ingl k bullion coins), mis erinevalt meenemüntidest pole pühendatud millegi või kellegi auks või mälestuseks. Need mündid on enamasti väärt sama palju, kui neis sisalduv metall.
Sertifikaadid
Tihtipeale on müntidel kaasas ka ehtsust tõendav sertifikaat. Sertifikaadi eesmärk on tõsta usaldust mündi vastu. Tänapäeval pole sertifikaadi kujundamine ja trükkimine mingi raketiteadus, sellega saab hakkama iga vähegi arvutit tundev inimene. Seega tasub alati kõikvõimalikesse sertifikaatidesse skeptiliselt suhtuda. Mõnes "Poola sõltumatus instituudis" välja antud sertifikaat võib olla väga kena, kuid ei tõesta midagi.
Haruldused rahakotis
Kuigi enamus kaasaegseid münte on odav massikaup, leidub ka erandeid. Neid münte on tehtud mingil põhjusel vähe.
Paljud peavad haruldaseks Eesti hõbedasi ühekrooniseid. Tegelikult on haruldane neist ainult üks aastakäik, 1992, mida tehti 20 tuhat ning mis pandi mündikomplektidesse. Teisi aastakäike, 1993 ja 1995, tehti miljoneid ja inimesed on neid miljonite kaupa kõrvale pannud. See avaldub mündi hinnas - 1992. a 1-kroonine maksab 20-30 eurot, teised aastad rahapajasäilivuses kuni euro tükist (kui üldse müüa õnnestub).
Üsna palju on kõrvale pandud ka 5-sendiseid ja 5-krooniseid münte. Kardetavasti pole ka nende müntide puhul olulist hinnatõusu ette näha.
Haruldusi on ka Nõukogude Liidu kopikate, "nende kõige tavalisemate" seas. Näiteks 5-kopikaline võib maksta, sõltuvalt säilivusest muidugi, sadakond eurot (1970. a). Neid häid münte-aastakäike on NSVL kopikate seas mitmeid.
Tulles tänasesse päeva, siis Vatikani, Monaco ja San Marino euromüntide haruldus pole paljudele uudiseks. Samas, haruldane on ka näiteks Soome 2-eurone aastast 2006, millel on vana maakaardi asemel uus kaart (sisuliselt on tegu tootmispraagiga), haruldased on valedele toorikutele löödud mündid, haruldased on pöördes templitega löödud mündid jne.
Nõuanded algajale kogujale
Tehke endale selgeks, mida te kogute. Kas münte või medaleid, mis piirkonna münte, mis ajastu münte jne. Kõike paratamatult koguda ei jõua.
Investeerige kataloogidesse. See aitab hoiduda üle maksmisest või võileivahinnaga müümisest. Lisaks näeb, mis on puudu ja mida otsida
Usaldage, aga kontrollige. Mündi müüja võib olla kogenud koguja, kuid müüjal on alati omad huvid mängus - esimene küsitud hind on tavaliselt ikka üle turuhinna
Säilivus on oluline. Eelistage kvaliteeti ning hoidke münte servadest
Münte pole vaja ilmtingimata puhastada. Oskamatu puhastamine võib muuta mündi väärtusetuks
Detailid on olulised. Erinevatel aastatel või erinevates rahapajades välja antud müntide hind võib erineda kordades
Ärge ülehinnake mündi vanuse tähtsust. Hinna paneb paika nõudlus ja pakkumine
Ärge ülehinnake väärismetalli tähtsust. Paljud vähekulunud vaskmündid maksavad rohkem kui hõbe- või kuldmündid, sest neid on säilinud vähem. Mälestuseks hoiti ikka pigem hõberublasid kui vaskkopikaid
Mündid pole letialune kaup. Käibemünte on võimalik vahetada pankades ja meenemünte osta keskpankadest. Münte ei pea alati ostma vahendajate käest.
