Laulupeomärgid poliitilisest küljest vaadatuna
Üheks kõige tähtsamaks märgiks Eesti rahva ajaloos võib lugeda I Üldlaulupeo märki aastast 1869.
19. sajandi alul said eestlased rinda esimesed märgid, nimelt kogukonnakohtunike ametimärgid, hiljem ka vallaametnike rahad, näiteks öövahtide ametimärgid. Umbes pool sajandit hiljem lisandusid neile juba omaalgatuslike ettevõtmistega seotud märgid: tuletõrjujate omad ning muidugi laulupeomärgid, ka laulukooride märgid.
Siiani on meeles, kuidas meie muusikaõpetaja, tuntud koorijuht Paul Krigul rääkis meile laulupidudest ja alati mainis, et neil oli kodus olnud tema vanaisale kuulunud I üldlaulupeo märk. Luksuslik kullatud aþuurne märk tahakleebitud siidilintidega Liivimaa värvides (1).
Arvult XI laulupeo märk, millel Eesti Vabariigi riigivapp(2).
Peagi algas pool sajandit kestnud okupatsioon, üldlaulupidude traditsioon aga jätkus, kuigi 1947. a peetud XII üldlaulupeo märgil ilutses keskel tulipunane viisnurk (3). Järgmise, kolme aasta pärast toimunud laulupeo märgil oli Pika Hermanni foonil kannel jällegi suure viisnurgaga (4), laulupeo järjekorranumber 13 ja tekst “Eesti NSV X”. See igati punameelne märk aga lauljate rinda ei jõudnud. Asi polnud siiski mõne meelest veel piisavalt punane. Marukommunist A. Sipsakas kirjutas oma kaebuses ENSV julgeolekuministrile V. Moskalenkole 20.03.1950 muuhulgas järgmist: “Laulupeod sellisel kujul nagu neid siiamaani on peetud, on tegelikult massiline eesti kodanliku natsionalismi demonstratsioon. 1950. aastal on kavatsetud läbi viia 13. Laulupidu. Nagu näha, peetakse arvestust ammusest kodanlikust ajast peale. Laulupidusid tuleb korraldada Eestis nõukogude võimu kehtestamise aastapäeval ja anda neile nõukogude pidupäeva iseloom”. EK(b)P VII pleenum tegigi suure puhastustöö ning ka laulupidulised said hoopis uue märgi, kuhu lisatud ka Kremli torn ning ära võetud järjekorranumber (5).
Minevikku ja rahva mälu kartsid kommunistid kõige enam ja nii jäigi laulupidude järjepidevuse tunnistamine keelu alla. 10 aastat hiljem, 1960, mil laulupeoks valmistati suurel hulgal erinevaid suveniirmärke, oli nende hulgas üks kolme rahvariides neiuga märk, mille alaosas tekst: “XV ÜLDLAULUPIDU 1960”. Valvas silm avastas õudusega keelatud numbri ja märk keelustati. Aga et mitte asjata kulusid teha, lubati see müügile, kui teksti peale oli joodetud rahvusornamendiga plaadike (6).
Erakordne sündmus toimus 1969. a, mil saja aasta möödumise puhul I üldlaulupeost korraldati juubelilaulupidu väljaspool ENSV ümmargust aastapäeva ja tuletati meelde ka eelmisi laulupidusid (7). Ka tehas Norma andis välja seeria tollal populaarseid väikesi plekkmärke, millel kujutatud kõigi varasemate laulupidude märgid. 11. üldlaulupeo märgi pildilt oli kadunud riigivapp ja lõvide asemel ilutses vapikilbil nr XI (8). Kuid ime sündis siiski. “Eesti Loodus” nr 6/1969 avaldas kõigi üldlaulupidude märkide pildid ning seal oli 1938. a märgil riigivapp täiesti olemas.
Järelvalve aga karmistus. Kui 1975. a üldlaulupeol oli kavas kanda rongkäigus rukkililleõitega plakateid ning Normal anda välja ka rahvuslillega märk, siis keelati see katse kohe ning plakatitel ning märgil (9) ilutsesid punased nelgid.
Üldlaulupidude järjekorranumber jõudis suveniirmärgile alles 1990. aastal ja osavõtjamärgile 1994.
Üheks kõige tähtsamaks märgiks Eesti rahva ajaloos võib lugeda I Üldlaulupeo märki aastast 1869.
19. sajandi alul said eestlased rinda esimesed märgid, nimelt kogukonnakohtunike ametimärgid, hiljem ka vallaametnike rahad, näiteks öövahtide ametimärgid. Umbes pool sajandit hiljem lisandusid neile juba omaalgatuslike ettevõtmistega seotud märgid: tuletõrjujate omad ning muidugi laulupeomärgid, ka laulukooride märgid.
Siiani on meeles, kuidas meie muusikaõpetaja, tuntud koorijuht Paul Krigul rääkis meile laulupidudest ja alati mainis, et neil oli kodus olnud tema vanaisale kuulunud I üldlaulupeo märk. Luksuslik kullatud aþuurne märk tahakleebitud siidilintidega Liivimaa värvides (1).
Arvult XI laulupeo märk, millel Eesti Vabariigi riigivapp(2).
Peagi algas pool sajandit kestnud okupatsioon, üldlaulupidude traditsioon aga jätkus, kuigi 1947. a peetud XII üldlaulupeo märgil ilutses keskel tulipunane viisnurk (3). Järgmise, kolme aasta pärast toimunud laulupeo märgil oli Pika Hermanni foonil kannel jällegi suure viisnurgaga (4), laulupeo järjekorranumber 13 ja tekst “Eesti NSV X”. See igati punameelne märk aga lauljate rinda ei jõudnud. Asi polnud siiski mõne meelest veel piisavalt punane. Marukommunist A. Sipsakas kirjutas oma kaebuses ENSV julgeolekuministrile V. Moskalenkole 20.03.1950 muuhulgas järgmist: “Laulupeod sellisel kujul nagu neid siiamaani on peetud, on tegelikult massiline eesti kodanliku natsionalismi demonstratsioon. 1950. aastal on kavatsetud läbi viia 13. Laulupidu. Nagu näha, peetakse arvestust ammusest kodanlikust ajast peale. Laulupidusid tuleb korraldada Eestis nõukogude võimu kehtestamise aastapäeval ja anda neile nõukogude pidupäeva iseloom”. EK(b)P VII pleenum tegigi suure puhastustöö ning ka laulupidulised said hoopis uue märgi, kuhu lisatud ka Kremli torn ning ära võetud järjekorranumber (5).
Minevikku ja rahva mälu kartsid kommunistid kõige enam ja nii jäigi laulupidude järjepidevuse tunnistamine keelu alla. 10 aastat hiljem, 1960, mil laulupeoks valmistati suurel hulgal erinevaid suveniirmärke, oli nende hulgas üks kolme rahvariides neiuga märk, mille alaosas tekst: “XV ÜLDLAULUPIDU 1960”. Valvas silm avastas õudusega keelatud numbri ja märk keelustati. Aga et mitte asjata kulusid teha, lubati see müügile, kui teksti peale oli joodetud rahvusornamendiga plaadike (6).
Erakordne sündmus toimus 1969. a, mil saja aasta möödumise puhul I üldlaulupeost korraldati juubelilaulupidu väljaspool ENSV ümmargust aastapäeva ja tuletati meelde ka eelmisi laulupidusid (7). Ka tehas Norma andis välja seeria tollal populaarseid väikesi plekkmärke, millel kujutatud kõigi varasemate laulupidude märgid. 11. üldlaulupeo märgi pildilt oli kadunud riigivapp ja lõvide asemel ilutses vapikilbil nr XI (8). Kuid ime sündis siiski. “Eesti Loodus” nr 6/1969 avaldas kõigi üldlaulupidude märkide pildid ning seal oli 1938. a märgil riigivapp täiesti olemas.
Järelvalve aga karmistus. Kui 1975. a üldlaulupeol oli kavas kanda rongkäigus rukkililleõitega plakateid ning Normal anda välja ka rahvuslillega märk, siis keelati see katse kohe ning plakatitel ning märgil (9) ilutsesid punased nelgid.
Üldlaulupidude järjekorranumber jõudis suveniirmärgile alles 1990. aastal ja osavõtjamärgile 1994.
