logo  
      
ARTIKLID 
Liblikanäitus Tallinna botaanikaaias

  (21.02.2006)


Uudise pilt
Liblikaid saab Tallinna botaanikaaias imetleda 26. veebruarini.
Foto: Priit Simson
Tallinna botaanikaaias võib vaadata Eesti ning maailma liblikate kollektsiooni.

Tolmhabras, nõela otsa lükitud surnud maailm. Millimeetri täpsusega tehtud joonised. Üks määrdunud ja rebenenud püügilina, kuhu ööliblikad valguse peale otse surmasuhu lendavad. Kloroform, süstal, Salvesti punase kaanega supipurk, väiksematele piklik oliivinõu. Muidu ei saaks ju uurida. Sageli nutavad kollektsiooniliblikaid taga needsamad inimesed, kes inetu rööviku kummiku talla all puruks litsuvad. Või istutavad oma umbrohupuhtasse aeda hulga võõramaa taimi, kust siinsed liblikad toitu ei leia.

Näitusel on väljas täielik kollektsioon Eesti päevaliblikaid. Keegi on passinud pikki aastaid, et kätte saada mõni puuduv, ilmetute pruunide tiibadega üliharuldus. Matsakad surulased – suveööde marmormustrised kamikazed, kes oma jämedate peadega vastu aknaklaase rammivad. Seal on ka kõige tavalisemad akendel plagistavad admiralid või päevapaabusilmad, kes “päästeoperatsiooni” ajal oma jalgadega peopessa klammerduvad.

Meie oma kiride, surude ja karuslaste kõrval ilutsevad ööklubide tšikid – Okeaania ja Lõuna-Ameerika liblikad, neoonsed, hiilgavad, karvaste “patside” ning “tiivapikendustega”. Mimikri-näitus – “õige” ja “vale” kõrvuti. Järeleaimaja alati kehvem, nagu turu-Daidas või piraatkassett.

Romantilised liblikapüüdjad

Millised nimed on lepidopteroloogid oma saagile avastamise au puhul andnud! Minu lemmikuks on Jaan Viidalepa ristitud Jankowskia viidaleppi, aga olemas on ka Eupithecia kruusi (Märt Kruus) ja Lithostege luigi (Jaan Luig). Või siis vanamoodsad kasekirilased, viljapuutupslased, kihaöölased, mõrsjaöölased – ilmselt on liblikapüüdjad mõnel ööl õige romantilises meeleolus olnud.

“Kus teie muidu käisite? Vaat meie olime oma ekspeditsiooniga siin,” näitab üks teadlane teisele ja veab näpuga üle mägedest pruuni maakaarti. Kaukaasias, kuni selle järveni läksime, kuni selle kuruni. Sealt edasi enam ei pääsenud. Ja nad vaidlevad ühe haruldase liblika joonise üle, kuna tolle tiivaäär oleks pidanud tegelikult kollakam olema. Hallide juustega fanaatilised papid, terve elu liblikaid taga ajanud. Kulutavad mootorratta raha kuuajalise Siberi ekspeditsiooni peale ja hoiavad viimase veinisõõmu liblikate jaoks. Liblikanäitusel tähendab iga meeter raudset enesedistsipliini ja tervet elutööd.

Liblikad armastavad veini

•• Liblikate püüdmiseks kasutatakse erinevaid võrke, valguspüüniseid ja feromoonpreparaate. Üheks efektsemaks püügivahendiks on punane vein, kuhu lisatakse ohtralt suhkrut ja mida lastakse mõned päevad soojas käärida. Sellest tekib meeldiv aroom, mis liblikad kohale meelitab.

Eestis on liblikaid kogutud 150 aastat

•• Praegu on Eestis ametlikus hingekirjas 2359 liblikaliiki.
•• Paljud naabermaades tuntud liblikad on lepidopteroloogide puuduse tõttu Eestis veel leidmata.
•• Maailmas on teada ligikaudu 250 000 liiki, leitud liikide arv kasvab pidevalt.
•• 1965. a avastas Tõnu Möls tartu kirivaksiku, mis oli selle liblikaliigi esmakordne leid maailmas.
•• Eestis tegutseb lepidopteroloogide selts, hetkel kirjas 33 liiget.

Ekspeditsioonipildid ja liblikatiivad

•• Tallinna botaanikaaia näitus “Liblikad kodunt ja kaugemalt” (avatud 26. veebruarini): “Eesti päevaliblikate täielik väljapanek, Eesti liblikapüüdjate nime järgi ristitud liblikad, siin esinevad maailmaharuldused, uued liblikaliigid, troopilised liblikad kõigist maailmajagudest (v.a Antarktika). Ekspeditsioonipildid, Fred Jüssi pildistatud liblikatiivad.”


 


WelcomeToEstonia