Otsite vaenlase verega immutatud saablit, mis paneks elutoafurnituuris i-le täpi? Või peaks moekad rihmikud esikus kirstu kobima? Kui nii, siis tipa-tapa antiigimessile!

Olgu kohe öeldud, et möödunu võlub mind hullupööra. Tekstid, mille paberilepanekust möödas vaata et aastasadu. Muusika, mis kirjutatud möödunud sajandi algupoolel. Linateosed, mis üles võetud kohe pärast 1940ndat. Ja muidugi kõikvõimalikud vanad asjad!

Kui saan, tarin ammusel ajal inimkäega tehtud kribu-krabu kohemaid oma pessa – meelehärmiks lähedastele, kes usuvad kaljukindlalt tehnoloogiliselt muundatud esemete võidukäiku.

Niisiis pidanuks teade antiigimessist Tallinna lillepaviljonis mu südame hüppama panema. Ainult et täpselt samal ajal leiab Pirital aset ehitusmess ja ilmselt suurem osa eesti rahvast (paljukest meid siin paesel pinnal ongi, eks) trügib, tungleb, tuututab autopasunat ja närib kummivilina saatel muru marsruudil kesklinn - Pirita Selver. Taksojuht arvab ka, et üleüldise meelerahu huvides oleks mul targem mõnisada meetrit jalgsi matkata.

Õnneks pole hommikused massid otsustanud antiigikaupmehi rünnata, mistap jagub vana ja väärika kraami uudistamiseks küllaga ruumi. Mida kõike siin ei leidu – kappidest-toolidest-laudadest portselani ja pisimate vidinateni, millele kiire kapakuga pilku heites ei oskakski ehk otstarvet välja mõelda.

TV-alus, puhas rokokoo?

Sissepääsu juures on koha sisse võtnud Tsunftijänes – kogemustega perefirma, kes antiigiga kaubelnud rohkem kui veerand sajandit ning kes ka ise vanakraamimesse korraldab.

Pereäri pea Mati Raal aitab võhikul antiigimaailmas esimesed sammud teha ehk siis vastab küsimusele, kuidas eristada päris-antiiki järeletehtust. «Päris selge, et rokokoostiilis TV-alus on võltsing, sest tol ajal ju televiisorit ei olnud,» muigab ta. Samuti selgitab Raal, et ehtne antiik võib olla küll kulumisjälgedega, kuid peab olema puhas – räpasust vanakraami eheduse tunnistajaks pidada ei maksa.

Et siis millist kraami eestlased kõige meelsamini ostavad? Kirstud lähevad hästi kaubaks, teab Mati Raal rääkida. Tema sõnul tahetakse moodsat sisekujundust tihtipeale mõne vana eht eesti asjaga toonitada, ning uuritakse isegi tausta, kust ese pärit.

Mõni meeter edasi kaubitseb antiiksete ehetega Raivo Beekman, teises ametis Viru varietee mänedžer. «Mulle meeldivad noored ilusad naised ja vanad asjad,» naerab mees. Uurin temaltki, kuidas teha vahet hinnalise antiigi ning mitte-nii-väga vana iluasja vahel.

«Ehete puhul loeb materjal – kas on tegemist kulla, hõbeda või plaatinaga, ja missugused on kivid,» räägib Beekman ning demonstreerib moodsas mõistes mitte ehk just kõige apetiitsema väljanägemisega, kuid see-eest 0,9 karaadise briljandiga hinnalist sõrmust.

12 tooli

Beekmani sõnul huvitavad naisi enim ehted, ent kollektsionääridele lähevad ka märgid. Mehe enda huvi vanade asjade vastu sai alguse paarikümne aasta tagusest mündikogumisest, ent ühtki tõelist aaret polevat tema kätte sattunud.

«Aga mõni mees on küll Peterburist viiekümne tuhande krooniga pildi ostnud ja selle pärast Euroopas pooleteise miljoniga edasi müünud,» teab ta. «Selles mõttes on see huvitav ala, et võib igasuguseid asju leida.»

Teist vanakraamikogujate legendi kuulen kümme aastat ses äris kätt proovinud Veikko Olonenilt, kelle spetsialiteediks ennekõike vanad mänguasjad. Olonen räägib nimelt loo tsaar Nikolai I toolist, mis Eestist viiekümne tuhande Saksa margaga rändama läinud ning hiljem koguni seitsmekohalise summa eest USAs oksjonil maha müüdud...

Säh sulle kodumaiseid Ostap Bendereid, ärisid papakese istumisaluse fritsudele maha! «Kuid pole võimatu, et kusagilt kadunukese kummutisahtlist leiab pärijate kohalekutsutud vanakraamiekspert väärtuslikke münte, mida nood poleks ehk osanud tähele pannagi,» räägib kaupmees, kes ka ise minemavisatud kraami hulgast väärtuslikke asju leidnud.

Nurgaleti ees tõmbab seljakotiga Skandinaavia turist Makarovi püstolil kuke vinna, kaaslannade ärev sädistamine tegutsemist saatmas. Venekeelne müüja selgitab isehakanud kauboid murelikult jälgivale ajakirjanikule muiates, et letil lebavad püssid tegelikult pauku ei tee. Pealegi leidub tema kaubavalikus ka rahumeelsemaid esemeid – näiteks umbes neli ja pool tuhat krooni maksev toruga grammofon, mis vägisi Jorh Aadniel Kiire venna ristsed meelde toob.

Vanakraamilaudade vahel ringi tiirutades silman tippnäitlejanna Rita Raavet. Viimane räägib, et tuli niisama uudistama, sest tallegi meeldivad vanad asjad, millel justkui hing sees ja oma lugu jutustada. Raave lisab, et on ka ise mõned vanad asjad restaureerinud – tõsiasi, mis minusuguses algajas antiigiuudistajas tugevat respekti sünnitab.

Mulle hakkab üha enam tunduma, et niisama uudistamisest kipub varem või hiljem tehing välja kasvama. Iseäranis, kui silman võrukate Karma äri nurgas ajahambast puretud söögitoakappi, mis on kohe niisuguse näoga, et lihtsalt peab minu juurde elama tulema.

Karma ärisse, muide, ei tulda tihtipeale mitte ainult ostusooviga, vaid ka koduloohuvi rahuldama, sest omanikud püüavad Eesti eri paigust pärit esemetega isamaa ajaloost ülevaadet anda.

http://www.postimees.ee/160406/lisad/arter/198215.php