Jõgevamaa mündikogu tagamaad
Esmaspäeval avaldas ERR oma uudistes loo „Jõgevamaal varastati hinnaline mündikogu“, milles siis antakse teada:
Pühapäeval avastati, et Põltsamaa vallas Lustivere külas on sisse murtud eramusse ja varastatud mündikogu, lamp ja raamatuid, teatas Lõuna prefektuur.
Vargusega tekitatud kahju on 100 250 eurot.
http://uudised.err.ee/v/eesti/b33d8aa1-4efe-4717-afe1-90ce54f49f1f/jogevamaal-varastati-hinnaline-mundikogu
--------------------------------------------------------------------------
Kuna meie poole on pöördunud erinevad meediaväljaanded küsimustga, siis püüame vastata koondina ja selgitada tagamaid, et mis siin olla võivad
Esmalt muidugi huvitab kõiki, et kas meile on teada isik, kellelt kollektsioon varastati, siis sellele vastame üheselt, et ei ole teada ja kui teaksime siis me ka seda ei avaldaks, sest kollektsionäärid harrastavad oma hobi ilma liigset tähelepanu vajamata, sest teevad nad ju seda ikkagi enda meelerahu ja tasakaalu saavutamiseks, mitte teiste jaoks.
Rahaliselt võib siis järeldada, et kaotsi läinud raamatuid ja Lampi hindas omanik 250 euro vääriliseks ja mündikogu siis 100 000 euro vääriliseks. Küll on selliste asjade puhul nii, et otsest hinnasilti ei saa sellistele nagu kõigile ka teistele asjadele keegi külge panna, sest tegelik hind sõltub ju reaalsete tehingute käigus aga ju siis oli omaniku hinnangul see seda väärt. See on miskit nagu teeb Äripäev rikaste tabelit kus hinnanguliselt loetakse teiste vara aga tegelikus selgub vaid tehingute käigus kui otsustatakse miskit müüa.
Seega räägime me 100 000 eurost, mis jaguneb 800 mündi vahel ja teeb mündi hinnaks 125€, mis tegelikult on selline tavapära kollektsioonis olevate müntide keskmine hind üldse.
Küsimus vaid, et teaks mis tüüpi mündid selles kollektsioonis on, sest ühtepidi nagu siin ka võiks midagist olla aga üldjuhul näiteks säilivuses ja tõsisemate Tsaari-Venemaa müntide hinnad algavadki alles 10 000 € piirilt, rääkimata, et oksjonitel müüakse münte ka hinnatasemel sajad tuhanded mündi eest. Repliigina, et viimati käidi Tallinnas näituse korras näitamas ühte Ameerika käibemünti hinnaga 2 miljonit eurot.
Politsei küll andis lootust, et sellistes ringkondades info liigub ja see viib kuriteo avastamiseni. Ei vii, sest pole ju teada, mis tüüpi ja riigi müntidega üldse tegu on. Eestis tehakse nädalas, nii virtuaalmaailmas kui käest- kätte tehingutena laatadel ja kokkutulekutel hinnanguliselt sadakond kui mitte tuhat tehingut nädalas. Kuna teave on üldsõnaline siis ei ole millestki kinni võtta ega eeldada, et miskit silma jääks.
On ju tegu avaldusega nagu, et varastati auto aga mainimata on jäetud auto mark, rääkimata isegi värvist.
Kas siin on tegu nüüd teadliku vargusega või juhusliku sissemurdmise käigus sooritatud vargusega jääb taas vastamata varastatu kollektsiooni olemust teadmata, sest ka see oleneb, et millistest müntidest kollektsiooni varastati.
Matemaatiliselt võib 800 mündine kogu koosneda keskaegsetest pennidest, killingitest kaaluga ca kuni 0,4-1g ja saamegi kokku kogu kollektsiooni raskuseks kuni kilo, mis võis kapinurgal ka lihtsalt konservikarpi mahtuda ja mille juhuslik kurikael kaasa võis haarata. Küll aga kollektsioon populaarsetest Katariina II 5 kopikalisi kaaluga 50g/tk tuleks kokku kogukaaluga 40kg. Mis korralikul numismaatikul albumitesse paigutatult võtaks ka vähemalt kuupmeetri jagu ruumi ja mille kaasaviimiseks ja tarimiseks pidanuks spetsiaalselt valmistuma. Seega saab seda kavandatuse printsiipi ikka täiendavate asjaolude teadasaamise valguses vaagida.
Küsimus, et kas sellise kollektsiooni olemine on võimalik siis jah, sest Eesti laante ja metsade vahel on sadu inimesi, kelle kollektsioonid maksavad mitte sadu tuhandeid vaid miljoneid. Need pole inimesed Kroonika esikaanelt ega seal magamistoa sisustusega eksponeerivad. Need on inimesed, kes pühendatult tegelevad oma kireks oleva hobiga ja nende vara on ka sellest tulenevalt põlvkondade vältel akumuleerunud.
Kindlustuspettuse kahtlustatuse valguses meie 5 aasta tagustel püüdlustel kindlustusseltsidega sellise eraldi kollektsioonide kindlustustoote väljatöötamisel pidurdusid ehk sellist spetsiaalset toodet pole ja eraldi lepingute korral oleks selline vargus võimatu, sest selle puhul oleks kollektsiooni osas ka seatud kõrgemad turvanõuded ning igasugune vargus selliselt olnuks välistatud ja ka kindlustuspettus olnuks läbinähtav.
Millest üldse selline kõrgendatud tähelepanu selle varguse puhul? Et eks ikka tulenevalt, et esimest korda oskas kannatada saanu konkreetselt nimetada maksumuse ehk panna asjale hinna, mis tavainimesele arusaamatuks jääb.
Eestis langevad erinevad inimesed varguse ohvriks aga tihti nad ei teadvusta seda, mida neilt varastatakse ja millist kahju seeläbi kannatavad. Loeme politseiuudistest, et tädi “Maali„ majapidamisest varastati sissemurdmise käigus kohvimasin, värviteleviisor ja tekitatud kahju hinnati 500 euro suuruseks. See aga, et kaduma läks aastaid/pölvkondi seinal olnud maal, mille autorgi oli omanikul ununenud jäi aga üldse kuriteoavalduses mainimata. Teadnuks, et tegu olnuks K. Mäe teosega, mille hind 60 000 eurot olnuks ka sellel kuriteoteatel teine tähelepanu.
Kurikaela tabamise ja varastatu leidmise lootuses.
Esmaspäeval avaldas ERR oma uudistes loo „Jõgevamaal varastati hinnaline mündikogu“, milles siis antakse teada:
Pühapäeval avastati, et Põltsamaa vallas Lustivere külas on sisse murtud eramusse ja varastatud mündikogu, lamp ja raamatuid, teatas Lõuna prefektuur.
Vargusega tekitatud kahju on 100 250 eurot.
http://uudised.err.ee/v/eesti/b33d8aa1-4efe-4717-afe1-90ce54f49f1f/jogevamaal-varastati-hinnaline-mundikogu
--------------------------------------------------------------------------
Kuna meie poole on pöördunud erinevad meediaväljaanded küsimustga, siis püüame vastata koondina ja selgitada tagamaid, et mis siin olla võivad
Esmalt muidugi huvitab kõiki, et kas meile on teada isik, kellelt kollektsioon varastati, siis sellele vastame üheselt, et ei ole teada ja kui teaksime siis me ka seda ei avaldaks, sest kollektsionäärid harrastavad oma hobi ilma liigset tähelepanu vajamata, sest teevad nad ju seda ikkagi enda meelerahu ja tasakaalu saavutamiseks, mitte teiste jaoks.
Rahaliselt võib siis järeldada, et kaotsi läinud raamatuid ja Lampi hindas omanik 250 euro vääriliseks ja mündikogu siis 100 000 euro vääriliseks. Küll on selliste asjade puhul nii, et otsest hinnasilti ei saa sellistele nagu kõigile ka teistele asjadele keegi külge panna, sest tegelik hind sõltub ju reaalsete tehingute käigus aga ju siis oli omaniku hinnangul see seda väärt. See on miskit nagu teeb Äripäev rikaste tabelit kus hinnanguliselt loetakse teiste vara aga tegelikus selgub vaid tehingute käigus kui otsustatakse miskit müüa.
Seega räägime me 100 000 eurost, mis jaguneb 800 mündi vahel ja teeb mündi hinnaks 125€, mis tegelikult on selline tavapära kollektsioonis olevate müntide keskmine hind üldse.
Küsimus vaid, et teaks mis tüüpi mündid selles kollektsioonis on, sest ühtepidi nagu siin ka võiks midagist olla aga üldjuhul näiteks säilivuses ja tõsisemate Tsaari-Venemaa müntide hinnad algavadki alles 10 000 € piirilt, rääkimata, et oksjonitel müüakse münte ka hinnatasemel sajad tuhanded mündi eest. Repliigina, et viimati käidi Tallinnas näituse korras näitamas ühte Ameerika käibemünti hinnaga 2 miljonit eurot.
Politsei küll andis lootust, et sellistes ringkondades info liigub ja see viib kuriteo avastamiseni. Ei vii, sest pole ju teada, mis tüüpi ja riigi müntidega üldse tegu on. Eestis tehakse nädalas, nii virtuaalmaailmas kui käest- kätte tehingutena laatadel ja kokkutulekutel hinnanguliselt sadakond kui mitte tuhat tehingut nädalas. Kuna teave on üldsõnaline siis ei ole millestki kinni võtta ega eeldada, et miskit silma jääks.
On ju tegu avaldusega nagu, et varastati auto aga mainimata on jäetud auto mark, rääkimata isegi värvist.
Kas siin on tegu nüüd teadliku vargusega või juhusliku sissemurdmise käigus sooritatud vargusega jääb taas vastamata varastatu kollektsiooni olemust teadmata, sest ka see oleneb, et millistest müntidest kollektsiooni varastati.
Matemaatiliselt võib 800 mündine kogu koosneda keskaegsetest pennidest, killingitest kaaluga ca kuni 0,4-1g ja saamegi kokku kogu kollektsiooni raskuseks kuni kilo, mis võis kapinurgal ka lihtsalt konservikarpi mahtuda ja mille juhuslik kurikael kaasa võis haarata. Küll aga kollektsioon populaarsetest Katariina II 5 kopikalisi kaaluga 50g/tk tuleks kokku kogukaaluga 40kg. Mis korralikul numismaatikul albumitesse paigutatult võtaks ka vähemalt kuupmeetri jagu ruumi ja mille kaasaviimiseks ja tarimiseks pidanuks spetsiaalselt valmistuma. Seega saab seda kavandatuse printsiipi ikka täiendavate asjaolude teadasaamise valguses vaagida.
Küsimus, et kas sellise kollektsiooni olemine on võimalik siis jah, sest Eesti laante ja metsade vahel on sadu inimesi, kelle kollektsioonid maksavad mitte sadu tuhandeid vaid miljoneid. Need pole inimesed Kroonika esikaanelt ega seal magamistoa sisustusega eksponeerivad. Need on inimesed, kes pühendatult tegelevad oma kireks oleva hobiga ja nende vara on ka sellest tulenevalt põlvkondade vältel akumuleerunud.
Kindlustuspettuse kahtlustatuse valguses meie 5 aasta tagustel püüdlustel kindlustusseltsidega sellise eraldi kollektsioonide kindlustustoote väljatöötamisel pidurdusid ehk sellist spetsiaalset toodet pole ja eraldi lepingute korral oleks selline vargus võimatu, sest selle puhul oleks kollektsiooni osas ka seatud kõrgemad turvanõuded ning igasugune vargus selliselt olnuks välistatud ja ka kindlustuspettus olnuks läbinähtav.
Millest üldse selline kõrgendatud tähelepanu selle varguse puhul? Et eks ikka tulenevalt, et esimest korda oskas kannatada saanu konkreetselt nimetada maksumuse ehk panna asjale hinna, mis tavainimesele arusaamatuks jääb.
Eestis langevad erinevad inimesed varguse ohvriks aga tihti nad ei teadvusta seda, mida neilt varastatakse ja millist kahju seeläbi kannatavad. Loeme politseiuudistest, et tädi “Maali„ majapidamisest varastati sissemurdmise käigus kohvimasin, värviteleviisor ja tekitatud kahju hinnati 500 euro suuruseks. See aga, et kaduma läks aastaid/pölvkondi seinal olnud maal, mille autorgi oli omanikul ununenud jäi aga üldse kuriteoavalduses mainimata. Teadnuks, et tegu olnuks K. Mäe teosega, mille hind 60 000 eurot olnuks ka sellel kuriteoteatel teine tähelepanu.
Kurikaela tabamise ja varastatu leidmise lootuses.
