Kuidas tekib lehk, mis vanasti sööklauksel ninna kargas? marlist Nõudepesulapp – raskest tööst hall. Põrandapesuveest õhkuv kloor ja pesuruumi liisunud rasva hõng. Eesti Rahva Muuseumi toidunäituseks õnnestus leida küll ehtne nõukaaja söökla, aga lehk jäi püüdmatuks, kirjutab Villu Päärt.

Nagu teise aega maha unustatud, ootas Virumaal muuseumitöötajaid Rahkla külas terve söökla. Viimse kui esemeni alles. Ehtsad pajad, ehtne kaal. Kohalikud olid rõõmsad, et leiti ja tuldi.

Seesama söökla ootab alates tänasest Tartus muuseumi näitusemajas publikut kui Nõukogude toidukultuuri eredaim näide.

1960ndate keskpaigast Tartu linnaelanike toitlustamise tüüri juures olnud Viivi Irs kergitab katet õige sööklalõhna saladuselt. «Nõudepesus olid rasvakogujad. Nõudepesuvett ei lubatud otse kanalisatsiooni saata, vannides olid rasvakogujad,» räägib ta. Edasi sõltus juba sellest, kui tihti keegi neid kogujaid tühjendada viitsis.

Keldrisööklates lisas lõhnabuketti oma kaaluka osa kanalisatsioon, mistõttu koolisööklatest kostis alailma õpilaste kurtmist, et söök ei lähe haisvas ruumis üldse kurgust alla.

Lõhnal oli põhjus, teab Irs – 1970ndatel hakati sööklates rakendama tsentraliseerimist ja muid progressiivseid vorme. Veel 1960ndatel olid sööklates ettekandjad, kes hoolitsesid ka lauapühkimise eest.

Iseteeninduslike sööklatega koos tulnud loosung «Ise sööme, ise joome, ise nõud ka ära toome» tõi kaasa mustad ja koristamata lauad, mille puhtust keegi enam nii hoolikalt silmas ei pidanud nagu kümnend varem ettekandja.

1970ndatel läksid moodi ühisköögid, kus keedeti paljudele korraga. Tartus nn postkastitehases oli ligi 3000 suud, aga toit veeti termostega ühisköögist kohale.

Oli progressiivsete vormide rakendamise hooaeg.

Maitset fondi järgi

Maitseainetest olid valida sool, pipar ja sinep. Kaneel ja nelk ilmusid nääride eel, neid anti piparkoogitaigna valmistamiseks. Taignakilod ja maitseainekogused pidid grammipealt klappima.

Kui 1980ndate algul oli kakaopulbri poest otsimine tühi vaev ja vaimunärimine, siis sööklates vilksas kakaokreemi või -kisselli endiselt.

Toitlustusasutustes sai näha asju, mida poes eales letil polnud. «Viinereid toitlustusasutustes ikka leidus,» räägib Irs.

Puuviljad olid defitsiit – neid anti jagamiskava alusel.

Banaanide ilmumine einelaudadesse tekitas kaebuste laine. «Nad jõudsid kohale absoluutselt rohelisena,» räägib Irs. «Kuuba omad. Neid tuli hoida teatud aja, aga enne saadeti nad einelaudadesse müüki. Inimesed ostsid ja tulid kaebama, et mis need on, maitsevad nagu tubakas. Neid sai õpetatud, et pange jõupaberist kott ja kolmeks nädalaks pimedasse.»

Mandariinid tulid näärideks ja need läksid otse lastepakkidesse. Letile ei jõudnud midagi.

Kui kaubanduses midagi käest ära kippus minema, said sööklad kohustuse appi astuda.

Nii tuli igal kevadel vennalikust Aserbaidžaanist kapsast. Rongitäite kaupa. Otsekui toitlustustöötaja õudusunenägu. «Ütleme – tohletanud. Päris mäda, seda ma ei ütleks,» jääb Irs diskreetseks. Terve linn sõi.

Aga mõned asjad olid kindel nagu aamen kirikus. Kevadel oli kartul sööklas sinine. Põhjuseks jällegi tsentraliseerimine ja sordid – kartuleid kooriti mitmele sööklale korraga, aga need ei talunud raputamist ja tõmbusid seepeale siniseks.

Kui kartul hoopis otsas oli, siis oli iga toidu kõrval makaron. Kleepuv ja tänkjas. «Eesti oma toodang,» märgib Irs. «Munamakaron püsis veel koos, «lihtsalt makaron» kippus pudruks minema.»

1980ndatel anti võid jaotuskava alusel. Isegi tordikreemi tehti margariiniga. Lehmad lüpsid, aga või veeti Eestist otse Venemaale. Samal ajal nappis nisujahu – saiade sisse pandi odrajahu ja teise sordi nisujahu. Tulemuseks hallid saiad.

Dieetsöökla tuusik

Sööklas söömine oli odav ja tervisehädadega inimesed said arstilt dieetsöökla tuusiku. Iga tõve puhul olid oma menüüd. Ülihappesus, neeruhaigused, maksahaigused, diabeet – kõigi nende haigete jaoks tehti iga päev road.

Kui arst leidis, et inimene vajab dieeti, siis võis saada dieettuusiku – tasuta sööma peale.

Stagnaajast on siiamaani püsima jäänud böfstrooganov, guljašš, plov. Toonane restoranitoit seljanka on tänaseks igale poole välja murdnud.

Aga punane vein oli toona nii suur defitsiit, et Tartu Ülikooli 350. juubeliks tuli Tallinnast ministri asetäitjalt viie pudeli saamise luba küsida.

Ja see polnud Prantsuse vein. Vennalike Bulgaaria ja Ungari toodang.

Näitus ««Ise sõime, ise jõime...» Toidukultuur Nõukogude Eestis» on Tartus Eesti Rahva Muuseumis avatud 1. oktoobrini. Tutvustades ajastukohaseid esemeid, fotosid ja tekste, loob see pildi Nõukogude Eesti toidukultuuri rikkalikust ja põnevast pärandist. Näituse kuraatorid on Reet Piiri, Terje Anepaio ja Ellen Värv, kunstnikud Imbi Kruuv ja Irene Sepping ning graafiline disainer on Jane Liiv.

«Vaata kööki»

1971. aastast õpetas Lilian Kosenkranius teleris söögivalmistamist. Mida aeg edasi, seda kehvemaks läks valik ja saates tuli lõpuks peaaegu mitte millestki midagi teha. Mõned retseptid said sealt üle Eesti kuulsaks.