Pühendusega kodudele, milles on säilinud vanu mänguasju ning mudelautoid nõukogude ajast.
Vanad mänguasjad, nõukogudeaegsed mudelautod ja kõik need kodudes veel säilinud paljude omaaegsed kogumisobjektid.
Just need, mida tänased kollektsionäärid ihkaksid oma kollektsioonidesse, et veel säilitada ja omada. Kirjutame, sest tunneme kahetsust ja pahameelt nende asjade hävimise pärast.
Kindlasti on iga laps, iga lapselaps väärt parimat nii armastuse kui asjade näol, aga kas ikka teeb ta asjadel vahet, või mõnest asjast olnuks tal rõõmu rohkem?
Nõukogudeaegsed mudelautod on üks enim kodudes olnud kollektsioone, mida kogutud ja säilitaud, kuid just tänapäeva kogujate nn teisele ringile satub neid kõige vähem. Satub harva, sest alati kuuleme neist kollektsioonidest ühte ja sama juttu - need imeilusad, kellegi poolt hoolikalt kogutud ja säilitatud mudelautod, on ikka ja jälle laste või lastelastele ükshaaval või korraga mängimiseks antud.
Antud mängimiseks, sest need on ju mänguasjad tavamõistes.
Ei kirjuta hetkel sellest, et neid nõukogude ajal olnud mänguasju tänapäeva laste ohutust silmas pidades ehk polekski hea mängimiseks anda, vaid asjaolust, et see mürsikueas laps ehk ei saagi aru, mida talle mängimiseks antakse?
Rõõm üheks silmapilguks, aga ehk tunneks ta suuremat rõõmu ja heaolu, kui saaks mänguasju, millest ta rohkem aru saaks ja emotsioone selleks paariks mängukorraks, kuni asi prügikastioote reziimile läheb.
See kellegi poolt kogutud või säilitatud vana mänguasi või mudelauto pakuks kollektsionäärile suuremat ja pikaajalisemat rõõmu ja vastu suudaks ta ka pakkuda suuremat röömuallikat kas uue kaasaegse mänguasja või raha näol neile (vana-)vanematele, kelle säilitada veel sellised asjad on. Kindlasti on mugav võtta riiulist kellegi vaevaga kogutud kollektsioonist mõni mudelauto ja anda see mängimiseks, aga kumb rõõm oleks suurem? Müüa see kollektsionäärile, kes seda hindab pikaajaliselt ja väärtustab ja samas pakkuda oma lapsele või lapselapsele rõõmu sellisee asja näol, mida ta ehk ise poeriiulite vahel jalutades teadlikult endale saada tahaks?
Palun Teil, kelle kodudes on veel miskit sellist käsutada ja otsustada, mõelda sellele!
Vanad mänguasjad, nõukogudeaegsed mudelautod ja kõik need kodudes veel säilinud paljude omaaegsed kogumisobjektid.
Just need, mida tänased kollektsionäärid ihkaksid oma kollektsioonidesse, et veel säilitada ja omada. Kirjutame, sest tunneme kahetsust ja pahameelt nende asjade hävimise pärast.
Kindlasti on iga laps, iga lapselaps väärt parimat nii armastuse kui asjade näol, aga kas ikka teeb ta asjadel vahet, või mõnest asjast olnuks tal rõõmu rohkem?
Nõukogudeaegsed mudelautod on üks enim kodudes olnud kollektsioone, mida kogutud ja säilitaud, kuid just tänapäeva kogujate nn teisele ringile satub neid kõige vähem. Satub harva, sest alati kuuleme neist kollektsioonidest ühte ja sama juttu - need imeilusad, kellegi poolt hoolikalt kogutud ja säilitatud mudelautod, on ikka ja jälle laste või lastelastele ükshaaval või korraga mängimiseks antud.
Antud mängimiseks, sest need on ju mänguasjad tavamõistes.
Ei kirjuta hetkel sellest, et neid nõukogude ajal olnud mänguasju tänapäeva laste ohutust silmas pidades ehk polekski hea mängimiseks anda, vaid asjaolust, et see mürsikueas laps ehk ei saagi aru, mida talle mängimiseks antakse?
Rõõm üheks silmapilguks, aga ehk tunneks ta suuremat rõõmu ja heaolu, kui saaks mänguasju, millest ta rohkem aru saaks ja emotsioone selleks paariks mängukorraks, kuni asi prügikastioote reziimile läheb.
See kellegi poolt kogutud või säilitatud vana mänguasi või mudelauto pakuks kollektsionäärile suuremat ja pikaajalisemat rõõmu ja vastu suudaks ta ka pakkuda suuremat röömuallikat kas uue kaasaegse mänguasja või raha näol neile (vana-)vanematele, kelle säilitada veel sellised asjad on. Kindlasti on mugav võtta riiulist kellegi vaevaga kogutud kollektsioonist mõni mudelauto ja anda see mängimiseks, aga kumb rõõm oleks suurem? Müüa see kollektsionäärile, kes seda hindab pikaajaliselt ja väärtustab ja samas pakkuda oma lapsele või lapselapsele rõõmu sellisee asja näol, mida ta ehk ise poeriiulite vahel jalutades teadlikult endale saada tahaks?
Palun Teil, kelle kodudes on veel miskit sellist käsutada ja otsustada, mõelda sellele!
